Talveuni

Vilkuv kursor: “Noh, võtsid end lõpuks kokku, jah?”

Mina: “Ei võtnud. Tahtsin ainult korraks läbi astuda, et meelde tuletada, millal ma täpselt “Sügisballi” lugesin.”

Vilkuv kursor: “Valetad. Mingi osa sinust hakkas jälle arvama, et sa oskad kirjutada.”

Mina: “No kas nüüd just nii… Aga mingi osake minust tundis korraks, et ma tahaksin kirjutada.”

See oli tõsi. Kui olin “Sügisballi” postituse üle lugenud, tundsin, kuidas keegi kuklas sosistas: “Kirjuta midagi, hakkab kergem!” Kuid vaevalt jõudsin tühja lehe ette võtta, kui see valetaja jälle vaikis, keeras teise külje ja suikus tagasi sügavasse talveunne. Norskab seal kire, usu ja elujanu vahel ning neil on üksteise kaisus soe. Aga kuidas ma seda kursorile seletan, ilma et ta mõnitama hakkaks?

Vilkuv kursor: “Millest see osake siis kirjutada tahtis?”

Mina: “No tal olid süümepiinad, et ta nii kaua maganud on, ja ta tahtis ennast õigustada. Et miks ma nii kaua kirjutanud ei ole.”

Vilkuv kursor: “Ja mispärast siis?”

Õige vastus oleks, et kuna eelmainitud seltskond põõnab, siis on ärkvelolijatel selle võrra rohkem tööd, et elementaarset vooluvõrku töös hoida, ning kirjutamine tundub nagu Shakespeare’i lugemine lahinguväljal. Eriti viimase aja pakasega, mil torud võivad ju kinni külmuda. Aga kursor kasvas rikkas perekonnas ja pole kunagi pidanud muretsema külmunud torude pärast, nii et taolised mured tunduvad talle labased ja alandavad. Seepärast ei saagi ma talle torudest rääkida, ta hakkaks kohe mõnitama. Tuleb süüdistada maailma, see kursorile meeldiks.

Mina: “Sest mind on hakanud üha enam ja enam häirima, et need reeglid, mida me maailma korrastamiseks kasutame, triivivad iga päevaga oma algpunktist kaugemale. Varsti on nende side selle maailmaga, mida nad kirjeldama peaksid, niivõrd kokkuleppeline, et keegi ei mäletagi enam, kuidas päriselt on, vaid ainult seda, mida reeglid ütlevad. Muidugi võib selle algupärase struktuuri reeglite tagant välja kaevata, aga see on topelttöö ja keegi ei vaevu enam seda tegema. Näiteks ükspäev istusin koosolekul ja järsku tundsin, et enam kuidagi ei oska olla. Üritasin meenutada, et miks me kõik siin istume, mida see meie jaoks tähendab, aga vastus sellele paistis nii kaugel olevat sellest, mida ma ümberringi nägin. Noh, väljendusviis (reeglid) ja see tõeline põhjus (maailm) olid nii seosetud, et mul hakkas kõhe. Saad aru?”

See on ainult pooleldi tõsi, kuid kursor paistab seda uskuvat ja jääb mõttesse.

Vilkuv kursor: “Jajah… Mul oli ka ükskord nii. Läksin eksamile ja keegi küsis tülpinud häälega, et kas ma oskan. Vastasin rõõmsalt, et jaa. Teised vaatasid imelikult. Sellest räägid, jah?”

Noogutan. Vaikime koos.

Mina: “Kuule… kas ma võin nüüd minna?”

Vilkuv kursor mõtleb kaua. Lõpuks vastab aeglaselt, et olgu peale.

Hingan sügavalt, joon tassi teed ja heidan voodisse. Peas on nii vaikne, et und ei tule. Aga vähemalt kursori petsin ära.

PÖFF 2011 Tartus – 10 filmi

Taas on kätte jõudnud need imelised kaks nädalat, mil tuleb ülejäänud maailm ooterežiimile jätta ja seada sammud kinosaalide mustade seinte vahele, et seal pikki tunde teiste inimeste eludes sobrada. Neile, kel Tartus linastuvates filmides orienteerumine ajab pea ringi käima, pakun järgnevalt välja 10 filmi – üks igaks päevaks alates tänasest – mille vaatamiselt võib mind kõige tõenäolisemalt tabada. Suurema infotaluvusega lugejale on abiks PÖFFi kodulehe Tartu sektsioon, kust leiab kõikide Tartus linastuvate filmide tutvustused ja ajakava. (Ka Tallinna omad on PÖFFi kodulehel üleval, muide.)

Esmaspäev, 20.11. kl 20 Athena – “Ühe hiinlase juhtum“ (Vitamiinilaks)

Roberto on vaikne mehike, kellele meeldib elu väikesi rõõme nautida. Ta peab oma suguvõsa vana poodi, elab üksinda oma vanas majas ja tegeleb päevast päeva sama asjaga; tundub, nagu oleks ta ehitanud enda jaoks kaeviku, kus mitte miski ega mitte keegi ei suuda tema universumit kõigutada. Ühtäkki aga muudab tema maailma kummaline vahejuhtum: autost, mis seejärel kiiresti ära sõidab, visatakse välja mees, kes oskab ainult hiina keelt ega tunne Buenos Aireses mitte kedagi. Roberto tunneb endas sundi meest aidata ja ilma et ta sellest isegi aru saaks, satub hiinlane tema üksildasse majja. Mehe kummaline sealviibimine vallandab kentsakate situatsioonide jada selles magushapus ja kohati mustas komöödias. Suhtlemisnappusest tekkinud probleemid, vahemaad inimeste vahel ja hirm elu ees on vaid mõned teemadest, mida teravmeelselt lahatakse selles armsas ja köitvas filmis, mis publiku kiiresti ja nauditavalt endasse haarab. Kuid õrnusest tulvil tragikomöödial on veel üks oluline trump: siin astub üles üks kõigi aegade parimaid Argentina näitlejaid, Ricardo Darin, esitades publiku lummamiseks omaenda versiooni filmist “Enam paremaks minna ei saa”. (Javier Garcia Puerto)

Teisipäev, 21.11. kl 22.00 Cinamon – „Vaheseinad“ (Panoraam)

Maailmas on üha rohkem inimesi, ent aina raskem hingesugulast leida. On see paradoks või ülerahvastatuse loogiline tulem? Ringisagivatest inimestest pungil tänavatel on ju peaaegu võimatu üht inimest üles leida. Nii kohtuvad ka Mariana, arhitektiharidusega vaateaknakujundaja, ja Martin, fotograafiahuviline veebidisainer, enesele teadmata alatasa tänaval, poes ja ujulas, ent kõnnivad alati üksteisest mööda. Mõlemad on hiljaaegu vallaliseks jäänud ning supersaadaval, ent tõenäosus üksteise leidmiseks näib olevat minimaalne, vaatamata sellele, et nad on peaaegu naabrid. Ent neid lahutavad majade külgseinad. Ühelt poolt on VAHESEINAD lugu suurlinlaste võõrandumisest, üksindusest ning abitutest katsetest teistega kontakti leida, romantiline komöödia armastuse otsimisest. Ent samas läbinägelik ja visuaalselt paeluv segameedialine katse mõista ühe linna, Buenos Airese hingeelu. Taretto joonistab oma debüütfilmis oskuslikult välja tänapäeva linnaühiskonna vastuolud: mastaapse linna rahvarohked tänavad kontrastina ühetoalistele “kingakarpidele”, kus inimesed elavad; avalik ruum kui näiliselt jagatud ruum, kus ometi üksteist ei märgata, ning pealtnäha isoleeritud korterid, mis ometi läheduseks ruumi pakuvad; üksindus keset masse ning klaustrofoobia käsikäes agorafoobiaga. Need ühiskondlikud ja inimlikud vastuolud seob ta linnas eneses ilmnevate konfliktide, linna arhitektuurse kaose, planeerimata, kontrollimatu ja hoomamatu dünaamikaga. (Katre Pärn)

Kolmapäev, 22.11. kl 20.00 Cinamon - „Hommiku-, lõuna- ja õhtusöök“ (Panoraam)

HOMMIKU-, LÕUNA- JA ÕHTUSÖÖK on nn autobussifilm ehk mitme režissööri nägemus samal teemal. Kolm Aasia naisrežissööri Hiinast, Taist ja Singapurist jutustavad igaüks oma vaatenurgast loo, mille keskmes on üks söömaaeg, armastuse keerdkäigud ja inimsuhete olulised küsimused. “Hommikueines” läheb naine külla oma meessõbrale Hiinas Nanjingi linnas, kus nad söövad koos hommikust, jalutavad looduspargis ja arutavad tulevikuplaane. Episoodis “Lõuna” teeb Tai tüdruk koolist poppi, et lõunatada koos parima sõbraga ja minna kinno. “Õhtusöögis” meenutab vana Singapuri naine oma minevikku ja meest, kellega ta lootis tulevikku veeta. Rahulikus tempos kulgevad romantilised lood annavad vaatajale hea võimaluse tegelastega suhestuda ja võtta hetk, et mõtiskleda igavikulistel teemadel endagi elus. “Hommikueine” ja “Lõuna” on jutustatud melanhoolsemas laadis, “Õhtusöök” on teistest meelelahutuslikum ja pikitud helgema huumoriga. (Tauno Maarpuu)

Neljapäev, 23.11. kl 22.00 Cinamon – „Habemus Papam – Meil on paavst“ (Panoraam)

Vatikani Püha Peetruse väljaku täis inimesi ja miljonid teised kogu maailmas on ootusärevuses. Igat karva naljakate aktsentidega kardinalid on konklaavi pidama kogunenud, et valida uus jumala esindaja maa peal. Juhtub aga see, mida keegi pole oodanud. Väljavalitu ei ole valmis püha koormat kandma. Kivistunud doktriinid ei lase olukorrale paindlikult läheneda ning kogu maailma tähelepanu koorma all peab Vatikani poolakast tsiviilesindaja (Jerzy Stuhri mahlakas osatäitmine) värske jonniva paavstikandidaadi paavstikoja rõdule rahvast tervitama saama. Kohale kutsutakse ateistist psühholoog (Nanni Moretti ise). Selle peale laseb paavst jalga. Morretti ei ole libastunud kerge komöödia loomisele, kuigi võimalusi selleks oleks küllaga (võib-olla poleks ta sel juhul saanud luba Vatikanis filmida). Stseenid Moretti kehastatud psühholoogi ponnistustest rahutuid ja pisut ulakaid kardinale maa peal hoida on lihtsalt suurepärased. 85-aastane Michel Piccoli kehastab paavstiks valitavat kardinal Melville’i sellise südamlikkuse ja siirusega, et mõjub vaatamata filmi lõpplahendusele (või õigemini just tänu sellele) tõelise pühamehena. Melville’is lööb lõkkele elujanu ja ta ei suuda leppida, et kõik olnu kaotab nüüdsest igasuguse tähenduse. Ta purskab välja selle, mis ilmselt iga jumala maapealse asemiku hinge on vaevanud. Konnates mööda öiseid pagarikodasid ja linnatänavaid, maitseb ta mõrkja nukrusega elu väikeseid ande. Moretti sõnum sellest, kes võiks Jumala maapealse koha täita, on selge ja lihtne. (Dagmar Raudam)

Reede, 25.11. kl 21.30 Cinamon – „Pöialpoiss“ (Foorum)

Pöialpoiss koos oma nelja venna ning emaisaga elab sügavas metsalaanes ümbritsetuna vaid tigedalt ulguvatest huntidest ja kõrgustesse sirguvatest puudest. Kuna vaesel perekonnal lõpeb peagi toidupoolis, otsustavad laste vanemad raske südamega lapsed metsa ära eksitada, et nad ei sureks nälga, vaid leiaksid oma lõpu teisel viisil. Kaks korda suudab Pöialpoiss isa üle kavaldada ja oma vennad taas kodumajja viia, kuid viimane kord jääb ka tema hätta ning ees ootavad pime öö ja kurjad hundid … Lõpuks leiavad poisid metsast siiski üles ühe maja ja paluvad varjupaika, teadmata, et selle maja peremees armastab üle kõige inimliha! Tegelikult võib PÖIALPOISSI vaadelda ka kui õudusfilmi. Kuulsast Perrault’ muinasjutust on ennegi tehtud erinevaid filmivariatsioone, aga niivõrd kummalist ja kõhedakstegeva atmosfääriga filmi siiski vist mitte kunagi. Uurides režissööri tausta, saab selgeks, miks see lugu nii süngevõitu näib. Nimelt on lavastaja Marina de Van ühe esimese prantsuse uue laine horrortaiese “In My Skin” tegemise taga, see seletab nii mõndagi. Režissööri sõnul huvitaski teda filmi tegemise juures lapsepõlvehirmude ja fantaasiate põimimine maailma vägivaldsusega, mis käsikäes kõnnivad ju päevast päeva sisse ka meie igapäeva. Hoiatuseks, et ärge tulge filmi vaatama kogu perega. Vaevalt, et teie lapsukesele meeldib vaadata stseeni, kus näljapiirile viidud perekonna söögilauale tuuakse äsja supikatlas keedetud koerakutsikad. Kes aga armastab natukene teistmoodi muinasjutte, siis sellele võib PÖIALPOISS pakkuda elamuse. Igatahes “Püha Tõnu kiusamiseski” omapärase ja mitmetimõistetava rolli sooritanud Denis Lavant teeb taas etteaste mitte just kõige normaalsema tegelaskujuna ja see väärib juba omaette vaatamist. (Helmut Jänes)

Laupäev, 26.11. kl 16.00 Cinamon – „Oled sa seal?“ (JustFilm)

Taipei, Taiwan. Professionaalsete arvutimängurite maailmameistrivõistlused. Jitze on üks parimaid, tõeline supersõdur virtuaalsuses. Pärast liiklusõnnetuses hukkunu nägemist midagi aga muutub. See ei ole surmahirm, mis teda painama hakkab, vaid mingi muu küsimus. Midagi, mida ta isegi küsida ei oska, ent tundub puudutavat kogu tema eksistentsi ning maailma(sid), milles ta elab. Segadusse ei too leevendust ka piltilus Min Min, kellel tundub olevat sarnaseid küsimusi, kuid kellega kokkupuuted kujunevad ebaloomulikult kohmetuteks. Tung kellegagi midagi jagada, mingitki ühisosa leida, veenmaks end, et see maailm on ikka päris, ei lase aga alla anda ning suunab nad uude kanalisse – virtuaalsusesse. David Verbeeki hüpnootiliselt ilus film uurib läbi mitmetähendusliku, ent moraalitsemiseta esitatud loo arvutimängude ja interneti, loodusliku ja tehisliku, reaalsuse ja virtuaalsuse mõju inimpsüühikale. Kas reaalsus, see nii nimetatud päris maailm, mis meid füüsikaseaduste, meie vananevate ja lagunevate, looduse poolt määratud kehade tõttu nii palju pärsib, on ikka parem kui virtuaalsus? Kas reaalsus on üldse rohkem päris kui virtuaalsus või on see kõik üldse meie ettekujutus, aju konstruktsioon, midagi, mida iga hetk lõputult uuesti loome ja milles lõputus üksinduses viibime?

Pühapäev, 27.11. kl 16 Athena – „Maismaa“ (Panoraam)

Kaks naist, üks neist saarlane ja teine võõramaalane: üks mõjutab dramaatiliselt teise elu. Kuid nad mõlemad unistavad teistsugusest tulevikust, paremast elust oma lastele ja elust maismaal. Maismaa on küll meresõitjate ihaldatud sihtkoht, kuid seegi võib osutuda saareks, millel on oma sügavalt juurdunud tavad. Perekond Pucillo on sunnitud leppima paikse eluga. 70Aastane Ernesto ei raatsi mingi hinna eest loobuda oma lagunenud kaluripaadist. Tema 20aastane pojapoeg Filippo, kelle isa jäi merel kadunuks, on kahevahel: kas hoida oma vanaisa või onu Nino poole, kes loobus kalapüügist ja hakkas selle asemel turiste püüdma. Filippo lesestunud ema Giulietta tajub, et saare peatunud aeg on nad kõik üksteisele võõraks muutnud ja et ei temal ega ta pojal pole mingit tulevikku. Tuleviku nimel tuleb neil julgus kokku võtta ja saarelt ära kolida. Kriitikute ja publiku üksmeelse aplausi pälvinud MAISMAA esilinastus tänavu Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammis. Film on esitatud Itaalia poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Esmaspäev, 28.11. kl 19.30 Cinamon – „Vulkaan“ (Võistlusprogramm EurAasia)

Islandi režissöör Runar Runarsson on oma varasemate lühifilmidega kandideerinud nii Oscarile, Euroopa Filmiauhinnale kui ka Kuldsele Palmioksale. Korralik, lihtne ja nukker põhjamaine draama VULKAAN on tema esimene täispikk mängufilm, ja noore mehe debüütfilmi kohta üsna ebatavalisel teemal – tegu on nimelt vanainimeste armastuslooga. Õigemini looga ühest islandi vanamehest, kes leiab läbi saatuse keerdkäikude uue põhjuse elamiseks. Töölt pensionile minnes on Hannese (Theodór Juliusson) edasise elu plaan järgmine: “Eks ma jään vanemaks ja siis lõpuks suren ära.” Mehe näol pole tegemist just suhtlemisgeeniusega – ta on pidevalt torssis, lapsed ja lapselapsed käivad talle närvidele, oma naist Annat (Margrét Helga Jóhannsdóttir) ta küll armastab, kuid sellegi väljanäitamine käib üle kivide ja kändude. Kui Anna raskelt haigeks jääb, muutub kogu Hannese elu – mees otsustab naist mitte hooldushaiglasse saata, vaid hakata ise tema eest hoolitsema, ja seda tõenäoliselt esimest korda kogu nende pika abielu vältel. Film toob arukalt välja põlvkondadevahelised erinevused ja kardinaalselselt erineval ajal kasvanud inimeste võimetuse üksteisega kontakti leida, rääkides samas ka sellest, missugune saladuslik tunne on armastus – kõrvalt vaadates ja arvustades ei mõista keegi kunagi seda, mis kahe inimese vahel tegelikult toimub. (Maria Ulfsak-Šeripova) VULKAAN on esitatud Islandi poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Teisipäev, 29.11. kl 22.00 Athena – „Iseenda jälgedes“ (Võistlusprogramm EurAasia)

Maalikunstnik Miquel Barceló, endisest sõdurist rännumees, jõuk mustanahalisi bandiite ja seltskond, kes otsib vana punkrit, mida hüütakse kõrbe Sixtuse kabeliks. Kõik nad ajavad legendaarse Prantsuse kunstniku Francois Augiérase jälgi, kes uskus, et parim viis jälitajad ära petta on kõndida mööda iseenda jälgi tuldud teed tagasi. Ja samal ajal püütakse siin avastada Aafrika erinevaid mõistatuslikke ja võluvaid palesid. Mõistatustest tulvil seiklusfilmi sündmused leiavad aset Senegali kauneil maastikel, taustaks lummav muusika. Filmi tegevus kulgeb üle luidete nagu kuiv kõrbetuul – nii nagu liiv liigub tuules siia-sinna, põikab ka filmi sündmustik üha ootamatuisse paigusse. Kõik see kokku on justkui mosaiikpilt, mis tuleb vaatajal endal kokku panna. Isaki Lacuesta, Hispaania filmikunsti oma põlvkonna üks põnevamaid loojaid, balansseerib alati väljamõeldise ja reaalsuse piiril ning mängib oma tegelaskujude varjatud olemusega. Selle Aafrika mandril areneva muinasjutuga ületab ta väljamõeldise ja reaalsuse piiri ning see tõi talle ka peaauhinna San Sebastiani festivalil. (Javier Garcia Puerto)

Kolmapäev, 30.11. kl 17.30 Cinamon – „Kala ja sibulad“ (Doc@PÖFF)

Meie seas ja meie keskel Eestis elab tuhandeid vene vanausulisi ehk staroveeretseid. Peale Tartu ja Tallinna koguduste on suurim ja tegelikult väljapaistvaim kogukond Peipsi kaldail Mustveest Varnjani, kus asuvast üheksast kogudusest vanim, Kolkja kogudus on asutatud koguni 1710. Esimesed vanausulised saabusid Eestisse üsna kohe pärast patriarh Nikoni algatatud usureforme ja Moskva 1667. aasta kirikukogu, milles uued õigeusu tavad sisse seati ning nendega mittenõustujad raskolnikuteks tembeldati ning kirikuvande alla seati. Kirikuvanne, muide, võeti maha alles 1971. aastal. Saksa režissöör Marc Brummundil on õnnestunud tuua meieni erilise sooja helguse, kuid samas ka veidi nukra Eesti maaelu toonidega täidetud film, mille ainus puudus on ehk see, et ta võiks kesta veidi kauem. Selle filmi siiras tundekülluses, mis viib meid kõikidesse ilusatesse Eestimaa aastaaegadesse, tahaks lihtsalt viibida veel mõne aja. KALA JA SIBULAD on õnnestunud antropoloogiline ja sügavalt inimlik pilguheit ühte põnevamasse ja võibolla ka varjatumasse kogukonda Eestimaal. See on ilus film inimestest, kes on suutnud eksiilis elades üle 300 aasta jooksul säilitada oma usu, kombed ja tugeva kokkuhoidva identiteedi. (Kaarel Kuurmaa)

Mida tähendab aken?

Fragment tänasest pärastlõunast ülikooli treppidel:

K: “Geograafia ja semiootika on selles suhtes sarnased, et nad võivad võtta mistahes asja ja sellest oma uurimisobjekti teha. Oh, uuriks midagi! Mmm… näiteks… mingi… aknaid! “Distribution of windows in the world”! Rein Ahase klassikaline näide geograafilisest uurimusest.”

Mina: “Nojah, muidugi, võtad akna ja teed sellega eksperimente, vaatled, analüüsid ja ongi teaduslik objekt. Või tuleb näiteks semiootik ja küsib “aga mida tähendab aken”.”

K:”Teiste inimeste akendega eksperimenteerimist nimetaks ma terrorismiks. Aga see käib mulle küll närvidele, kui keegi toob vestlusesse argumendi “aga mida tähendab laud?”. Nagu… dude, what? Ma siiralt kahtlen iga inimese mentaalses tervises, kes suudab tõsimeeli püstitada küsimuse “mida tähendab laud?”.”

Kahtlen hetke, aga julgen siiski tunnistada: “Hmm. Mul oli paar nädalat tagasi üks eksam, kus ma teostasin semioloogilist analüüsi toidutalongi kallal.”

K puurib mind sellise pilguga, nagu ta kahtleks minu mentaalses tervises, ja sellega kaasnevas vaikuses taipan isegi, et see vist ei olnud päris normaalne lause. Püüan end õigustada ja hüüan innukalt:

“Selles ongi semiootika võlu, sa hakkad nägema, et toidutalong on täpselt samasugune nagu valgusfoor!”

K pilgust näen, et ta ei kahtle enam minu mentaalses tervises, vaid on selle kadumises kindel.

Aga mina hakkasin mõtlema, et mida tähendab mentaalne tervis?

Mati Unt “Sügisball”

Ma tunnen küll seda meeleolu, mida „Sügisball“ jäädvustab, me kohtume mõnikord. Ta tabas mind paar nädalat tagasi, ajendas raamatut kätte võtma ning püsis minuga, kuni lugemise lõpetasin. Ma naudin tema külaskäike ja meil klapib hästi, kuid ta tuleb ja läheb ettearvamatult ning mul ei ole kunagi südant teda kinni hoida. Niisiis, polnud parata, peagi pärast teose lõpetamist tulin taas elule.

Tahtsin seda sissejuhatuseks öelda, et järgnevat arutelu oleks lihtsam pastakast välja imeda ka praegusel hetkel, mil teineteisemõistmine minu ja „Sügisballi“ vahel ei ole enam aktuaalne. Siiski, midagi taolist tekkis meie vahel:

Raamat algab sellise lausega:

„Midagi pidi ju juhtuma.“

Pidi nagu jah. Järgneb 182 lehekülge, millest igaühel hiilib ootusärevus, valmisolek millekski suureks, mis tuleks ja muudaks elu, võõpaks hallid paneelmajad vikerkaarevärvidesse ja seoks maailma tervikuks. Kust see suur asi tulema peaks? Igatahes mitte neist, kes seda ootavad.

Eero, August Kask, arhitekt Maurer, Laura, šveitser Theo ja väike Peeter – iseenesest üpris kirju seltskond. Üks on küünik, teine naiivik, mõni mängib märtrit, mõni lepib kõigega. Inimloomuse kohta ei püütagi midagi öelda. Asi on hoopis keskkonnas, milles elatakse. Inimesed on küll erinevad, kuid neid ümbritseb samasugune paratamatu udune maailm, mis vägisi oma asukaid üksteisest distantseerib. 1970.-te Mustamäe on koht ilma ajaloota, determineeritud ruum, kus kõrguvates hoonetes asuvad korterid „on lihtsalt laotud üksteise peale“. Inimesed samamoodi on lihtsalt laotud üksteise peale.

Luuakse siiski ka mõned kontaktid. Tõsi, tihtipeale ühepoolsed. Näiteks August Kase kommunikatsioon välismaailmaga toimub õhtuti pikksilma vahendusel. August Kask teeb hoolega statistikat aknast paistvate majade ja inimeste kohta. Mõned olulised tähelepanekud kõlaksid järgnevalt:

„Paarikümnel rõdul kuivas tavaliselt pesu ja see arv jäi ikka konstantseks, ainult pesu kuivatavad rõdud vaheldusid, enamikus oli selleks potentsiaalne võimalus, neile olid tõmmatud nöörid. Neljakümne kahel rõdul kasvasid spetsiaalsed rõdulilled (osa küll ainult suvekuudel, üheaastased või viidi talveks tuppa). Kahekümne viiele rõdule (144-st) olid asetatud suusad.“

Ka Peeter vaatab inimesi aknast. Tema tähelepanekud on sellised:

„Kui läks korraga mitu meest, siis läksid nad kaklema. Kui läks korraga mitu naist, siis läksid nad sünnipäevale. Kui läksid üks mees ja üks naine, siis läksid nad koju. Kui läks üks mees või üks naine, siis tulid nad töölt.“

Mõned inimesed kohtuvad ka üksteisega. Näiteks Eero ja Laura kohtuvad. Nemad abielluvad.

Theo on napsu- ja naistemees, kes tunneb teiste inimeste vastu teatud põlgust, kuna need ei taipa midagi universumi sügavustest. Lisaks psühholoogiale huvitub Theo astroloogiast, eks need kaks ole ju tihedalt seotud. Theo põrkub muuseas ka arhitekt Maureriga, kes Theo restorani õhtustama tuleb. Maurer muidu on selline mees, kellele meeldiks õnnelik olla, kuid ei julge. Theole seevastu ei meeldiks õnnelik olla (õnneks ta seda ei olegi).

Tegelasi on veel. Nad on indiviidid ja oma isiklikul kombel on nad kõik saamatud. See suur ja särav jääbki tulemata.  Tähendusrikkad argipäevad, sündmused ja faktid reastuvad vertikaalselt (ajas) ja horisontaalselt (ruumis) nagu pikslid ekraanil, kuid moodustub ähmane pilt, milles puudub terviklikkus ja ilu. Vähemalt nende vaatajate jaoks. Mustamäe on ikka Mustamäe ja pole miskit parata, kui mets puude tagant ei paista.

Laenan lõpetuseks taaskord Undi sõnu. Siin on mõned pikslid meie maailma korralduse kohta:

„Viirused vajavad enamasti keskkonda, kus oleks elusrakke. Suur osa baktereid vajab hapnikku, väiksem osa ei vaja. Üks liik baktereid elab isegi penitsilliinis, aga see polegi küll nii suur ime. Amööb elab põhjamudas. Kambrilised elavad lubikodades. Kingloomad elavad heinaleotises. Paelussid elavad inimeste sooltes. Taimede juured on enamasti mullas või liivas või ka vees. Seened parasiteerivad tihti teistel organismidel. Kasepuravik elab kaskede all, lilla ebaheinik kuusikutes, soomustindik prahihunnikutel, külmaseen kändudel. Palm, kaktus, agaav ja aaloe elavad kõrbes, kummipuu ürgmetsas, tulp Hollandis. Järve- ja jõekarbid elavad oma karpides.“

Motivatsioonidoos noorele teadlasele

“Tähtis ei olegi niivõrd teie uurimisobjekt kuivõrd see metoodika, mida te kasutate. Sest kogu teaduse tegemise protsess, algusest lõpuni, bakalaureusekraadist päris teadustööni, on üks väga spetsiifiline treening üheks kindlaks olukorraks. See on – mida teha, kui te kohtute tundmatuga? Kui te kohtate küsimust, millele mitte keegi ei tea vastust, ei teie vanemad, teised professorid ega üldse mitte keegi. Ja siis teadus ongi see reeglite kogumik, see eeskiri, mille järgi te hakkate vastust otsima, et olla esimene inimene maailmas, kes sellele küsimusele vastata oskab. Ja kui olete selle treeningu edukalt läbinud, siis te teategi, kuidas vastu astuda tundmatule ehk mille alusel, milliste järelduste tulemusena te saate genereerida siia maailma uue paikapaneva teadmise.”

Toivo Maimets Tartu Ülikooli loodusteaduste tudengitele, 3.september 2011

Kümme suvist hetke

Purekkari neemel praksis:

Kaareperes jaanikol:

Laulda ja tantsida – ei, ilma ei saa.

Aegna saarel:

Järvseljal ja Lahemaal praksides:

Läänemaal rannaniite hooldamas…

… ja välgusähvatusi loendamas:

Täpid selle inimese laes, kelle pärast ma muretsen

Esmalt märkan ma kummalist tõsiasja, et tõepoolest on tänavad täis vanainimesi. Turukottide ja lilleliste kleitidega tädid annavad tunnistust kesksuvest, sellest erakordsest aastaajast, mil Illuka kesköised külalised võib kahe käe sõrmedel üle lugeda, Zavvi laudadele ei uuristata ühtki uut elutõde ja Suudlevate Tudengite intiimset hetke ei häiri laupäeva õhtuti ükski uudistav silmapaar.

Nagu ikka, sain kodust lahkudes emalt kaasa tarku sõnu. Seekord kõlasid need järgnevalt: „Ma mäletan juba omast ajast, et Tartu oli suvel maailma kõige mõttetum koht. Tänavad olid täis vanainimesi ja vastu ei tulnud mitte ühtegi tuttavat.“

Nagu ikka, ei võtnud ma teda kuulda. Ja üldsegi tunduvad kõik kohad mõttekad, kuniks nendesse kohale pole jõutud. Muidugi oleksin samahästi võinud jääda maale.

Jah, tänavatel on tõepoolest tavatult palju vanainimesi ja tuttavaid ei tulegi vastu, kuid Tartusse jõudes saab mulle kohe selgeks, et midagi olulist siin muutunud ei ole. Alles on Emajõgi ning tema voolusuundki endine, üle Kalevi tänava tõttab reipal sammul räsitud Karlova kiisu, Salme tänava treppidel on ikka veel 7+13+8+12 astet ja Küüni tänaval on punane sillutis. Kokku komponeerub Tartu, jalutagu tänaval kes tahes. Detailidel puudub hierarhia.

Mis tuletabki mulle meelde need täpid. Ja kui teile ei tuleta, siis see on seetõttu, et praegu kirjutan mina. Nende täppidega oli ükskord selline lugu, et ma olin parasjagu külas sellel inimesel, kelle pärast ma muretsen, ja muretsesin tema pärast. See nägi välja niimoodi, et me vedelesime põrandal, jõime teed ja rääkisime täppidest, mis moodustasid laes mustri.

Noh, detailid.

Vahel, kui ta ei taha millestki rääkida, siis ta kortsutab kulmu ja tõrjub käeliigutusega äsja kõlanud küsimuse nagu kärbse eemale: „Ah, see pole oluline.“

Muidugi ei ole.

„A mis siis on oluline?“ muigan mina. Tassis on tee, põrandal vedelevad kaks neiut ja laes on täpid. Kokku komponeerub minu mure, räägitagu millest tahes. Detailidel puudub hierarhia.

Panemistalgud Varsasaarõl

Kas panna? Jah, panna.

Mida panna? Eks ikka seemneid ja sibulaid. (“Kuidas panna nii, et kanad kätte ei saaks?” jäi vastuseta.)

Kuhu panna? Vao vahele.

Mida mille kõrvale panna? Küüslauku maasika kõrvale.

Kust kola ära panna? Rehe alt.

Mida kõhtu panna? Koduõllet.

Kõrvalepõige zoosemiootikasse

Loomade kommunikatsiooni teoorias räägitakse muude asjade hulgas ka sellest, mis on kommunikatsiooni eesmärk, ehk mille jaoks ta tekkis. Ühe lähenemise järgi on kommunikatsioon evolutsiooniline kohastumus – mis tähendab, et kommunikatsiooniprotsessides osalemine peaks suurendama isendi fitnessi ehk kohasust (sisuliselt järglaste arvu). Kõlab loogiliselt. Aga konks on ka. Kui kommunikatsiooni mõte on suurendada fitnessi, siis muudab see igasuguse suhtluse juba oma olemuselt konfliktseks – sest kommunikatsiooni eesmärk ei ole siis ju koostöö, vaid manipuleerimine.

Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”

Tavaliselt alustaks ma raamatuteemalist postitust niivõrd-kuivõrd objektiivse sisukokkuvõttega, kuid antud teose puhul tundub see kuidagi kohatu. Kuigi Tomaši, Tereza, Sabina ja Franzi tegemistest on Milan Kundera päris mitu lehekülge kirja saanud, on need elud ju suhteliselt tühjad. Kolitakse siia-sinna, armastatakse, reedetakse, nähakse unenägusid, käiakse koeraga jalutamas, represseeritakse, süüakse, seksitakse ja surrakse – aga mis siis. Tegelased läbivad kõik kohustuslikud punktid, monotoonselt ja paratamatult, seistes pidevalt silmitsi kitšiga (minu meelest oleks “klišee” parem sõna, aga see selleks) ja püüdes sellest läbi tungida. Sabina mässab oma kunstiteostes, Tomaš oma vankumatus põhimõttekindluses, Franz Sabinat armastades ja Tereza… Tereza mässab nii, et keeldub mässamast, pidades end selle jaoks liiga nõrgaks, ning enesele aru andmata suunab just sel viisil Tomaše elu.

Kuid ka kõige intensiivsematel hetkedel – näiteks kui Tereza otsustab naasta Prahasse, või kui Tomaš seisab silmitsi valikuga karjäär vs tõekspidamised, või kui Franz peab halvatuna lebades taluma oma naise täielikku ülemvõimu – on tegelaste käitumine ikka ja jälle justkui determineeritud ja tähtsusetu. Mitte ainult, et nende üle valitseb poliitika, võimuorganid, okupatsioon ja kahtlased võõrad, kuid ka sisemiselt piirab nende valikuid nende endi taust, nende kogemus, ihad ja ka hetkeline meeleolu. Ega lõppude lõpuks pole langetatud otsusel niikuinii erilist kaalu, sest kui see kord on tehtud, on ta ka ainus võimalik valik.

“Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega parandada seda oma tulevastes eludes.”

Ja kaks tegelast ei käitu samas olukorras kunagi ühtemoodi. Taustad on liiga erinevad, temperamendid on liiga erinevad ja valestimõistmine on väga kerge tulema. Võiks koguni küsida, kas üksteise lõpuni mõistmine üldse on võimalik. Lihtne sõnastus kõlaks nii, et inimene on oma keskkonna produkt, seetõttu kordumatu ning just see piirab meie empaatiavõimet. Kuid midagi sellist Kundera ilmselt silmas ei pidanud. Kundera teab, et põhjus-tagajärg seos on väga harva otsene ja ühesuunaline.

Mis puutub teose pealkirja, siis kiputakse selle tõlgendamisel ikka rääkima sellest, kuidas Einmal ist keinmal, ehk ühekordne juhtumine on üldse mitte juhtumine. Ja olemise talumatu kergus väljendub selles, et iga inimelu ongi ühekordne sündmus  - mis ühest küljest ju vabastab meid vastutusest ja õigustab sihitut elu, kuid muudab meid ka muserdavalt tähtsusetuks. Sellest kõigest rääkis Kundera tõepoolest. Aga ta rääkis ka hoopis teistsugusest kergusest.

“Eludraamat saab alati väljendada raskuse metafooriga. Me ütleme, et inimesele on langenud mingisugune koorem. Inimene kannab ära selle koorma või ei kanna, vajub kokku selle all, maadleb sellega, kaotab või võidab. Aga mis oli tegelikult juhtunud Sabinaga? Mitte midagi. Ta oli hüljanud ühe mehe, kuna oli tahtnud teda hüljata. Kas mees jälitas teda? Maksis talle kätte? Ei. Sabina draama polnud raskuse või kerguse draama. Sabinale polnud langenud mitte mingit koormat, vaid hoopis olemise talumatu kergus.”

Sest näiteks mind ei morjenda niivõrd see, kui minu olemine ei vajuta maailmasse mingit sügavat jälge. Küll aga on talumatu see, kui maailm ei vajuta minusse.

“Kõige raskem koorem muserdab meid, me nõrkeme selle all, see surub meid vastu maad. Kuid kõikide aegade armastusluules ihaldab naine, et teda rõhuks mehe keha raskus. Niisiis on kõige raskem koorem ühtlasti ka elu kõige intensiivsema ülesande täitmise kujutis. Mida raskem on koorem, seda lähemal on meie elu maale, seda ehtsam ja tõelisem ta on.”