Täpid selle inimese laes, kelle pärast ma muretsen

Esmalt märkan ma kummalist tõsiasja, et tõepoolest on tänavad täis vanainimesi. Turukottide ja lilleliste kleitidega tädid annavad tunnistust kesksuvest, sellest erakordsest aastaajast, mil Illuka kesköised külalised võib kahe käe sõrmedel üle lugeda, Zavvi laudadele ei uuristata ühtki uut elutõde ja Suudlevate Tudengite intiimset hetke ei häiri laupäeva õhtuti ükski uudistav silmapaar.

Nagu ikka, sain kodust lahkudes emalt kaasa tarku sõnu. Seekord kõlasid need järgnevalt: „Ma mäletan juba omast ajast, et Tartu oli suvel maailma kõige mõttetum koht. Tänavad olid täis vanainimesi ja vastu ei tulnud mitte ühtegi tuttavat.“

Nagu ikka, ei võtnud ma teda kuulda. Ja üldsegi tunduvad kõik kohad mõttekad, kuniks nendesse kohale pole jõutud. Muidugi oleksin samahästi võinud jääda maale.

Jah, tänavatel on tõepoolest tavatult palju vanainimesi ja tuttavaid ei tulegi vastu, kuid Tartusse jõudes saab mulle kohe selgeks, et midagi olulist siin muutunud ei ole. Alles on Emajõgi ning tema voolusuundki endine, üle Kalevi tänava tõttab reipal sammul räsitud Karlova kiisu, Salme tänava treppidel on ikka veel 7+13+8+12 astet ja Küüni tänaval on punane sillutis. Kokku komponeerub Tartu, jalutagu tänaval kes tahes. Detailidel puudub hierarhia.

Mis tuletabki mulle meelde need täpid. Ja kui teile ei tuleta, siis see on seetõttu, et praegu kirjutan mina. Nende täppidega oli ükskord selline lugu, et ma olin parasjagu külas sellel inimesel, kelle pärast ma muretsen, ja muretsesin tema pärast. See nägi välja niimoodi, et me vedelesime põrandal, jõime teed ja rääkisime täppidest, mis moodustasid laes mustri.

Noh, detailid.

Vahel, kui ta ei taha millestki rääkida, siis ta kortsutab kulmu ja tõrjub käeliigutusega äsja kõlanud küsimuse nagu kärbse eemale: „Ah, see pole oluline.“

Muidugi ei ole.

„A mis siis on oluline?“ muigan mina. Tassis on tee, põrandal vedelevad kaks neiut ja laes on täpid. Kokku komponeerub minu mure, räägitagu millest tahes. Detailidel puudub hierarhia.

Panemistalgud Varsasaarõl

Kas panna? Jah, panna.

Mida panna? Eks ikka seemneid ja sibulaid. (“Kuidas panna nii, et kanad kätte ei saaks?” jäi vastuseta.)

Kuhu panna? Vao vahele.

Mida mille kõrvale panna? Küüslauku maasika kõrvale.

Kust kola ära panna? Rehe alt.

Mida kõhtu panna? Koduõllet.

Kõrvalepõige zoosemiootikasse

Loomade kommunikatsiooni teoorias räägitakse muude asjade hulgas ka sellest, mis on kommunikatsiooni eesmärk, ehk mille jaoks ta tekkis. Ühe lähenemise järgi on kommunikatsioon evolutsiooniline kohastumus – mis tähendab, et kommunikatsiooniprotsessides osalemine peaks suurendama isendi fitnessi ehk kohasust (sisuliselt järglaste arvu). Kõlab loogiliselt. Aga konks on ka. Kui kommunikatsiooni mõte on suurendada fitnessi, siis muudab see igasuguse suhtluse juba oma olemuselt konfliktseks – sest kommunikatsiooni eesmärk ei ole siis ju koostöö, vaid manipuleerimine.

Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”

Tavaliselt alustaks ma raamatuteemalist postitust niivõrd-kuivõrd objektiivse sisukokkuvõttega, kuid antud teose puhul tundub see kuidagi kohatu. Kuigi Tomaši, Tereza, Sabina ja Franzi tegemistest on Milan Kundera päris mitu lehekülge kirja saanud, on need elud ju suhteliselt tühjad. Kolitakse siia-sinna, armastatakse, reedetakse, nähakse unenägusid, käiakse koeraga jalutamas, represseeritakse, süüakse, seksitakse ja surrakse – aga mis siis. Tegelased läbivad kõik kohustuslikud punktid, monotoonselt ja paratamatult, seistes pidevalt silmitsi kitšiga (minu meelest oleks “klišee” parem sõna, aga see selleks) ja püüdes sellest läbi tungida. Sabina mässab oma kunstiteostes, Tomaš oma vankumatus põhimõttekindluses, Franz Sabinat armastades ja Tereza… Tereza mässab nii, et keeldub mässamast, pidades end selle jaoks liiga nõrgaks, ning enesele aru andmata suunab just sel viisil Tomaše elu.

Kuid ka kõige intensiivsematel hetkedel – näiteks kui Tereza otsustab naasta Prahasse, või kui Tomaš seisab silmitsi valikuga karjäär vs tõekspidamised, või kui Franz peab halvatuna lebades taluma oma naise täielikku ülemvõimu – on tegelaste käitumine ikka ja jälle justkui determineeritud ja tähtsusetu. Mitte ainult, et nende üle valitseb poliitika, võimuorganid, okupatsioon ja kahtlased võõrad, kuid ka sisemiselt piirab nende valikuid nende endi taust, nende kogemus, ihad ja ka hetkeline meeleolu. Ega lõppude lõpuks pole langetatud otsusel niikuinii erilist kaalu, sest kui see kord on tehtud, on ta ka ainus võimalik valik.

“Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega parandada seda oma tulevastes eludes.”

Ja kaks tegelast ei käitu samas olukorras kunagi ühtemoodi. Taustad on liiga erinevad, temperamendid on liiga erinevad ja valestimõistmine on väga kerge tulema. Võiks koguni küsida, kas üksteise lõpuni mõistmine üldse on võimalik. Lihtne sõnastus kõlaks nii, et inimene on oma keskkonna produkt, seetõttu kordumatu ning just see piirab meie empaatiavõimet. Kuid midagi sellist Kundera ilmselt silmas ei pidanud. Kundera teab, et põhjus-tagajärg seos on väga harva otsene ja ühesuunaline.

Mis puutub teose pealkirja, siis kiputakse selle tõlgendamisel ikka rääkima sellest, kuidas Einmal ist keinmal, ehk ühekordne juhtumine on üldse mitte juhtumine. Ja olemise talumatu kergus väljendub selles, et iga inimelu ongi ühekordne sündmus  - mis ühest küljest ju vabastab meid vastutusest ja õigustab sihitut elu, kuid muudab meid ka muserdavalt tähtsusetuks. Sellest kõigest rääkis Kundera tõepoolest. Aga ta rääkis ka hoopis teistsugusest kergusest.

“Eludraamat saab alati väljendada raskuse metafooriga. Me ütleme, et inimesele on langenud mingisugune koorem. Inimene kannab ära selle koorma või ei kanna, vajub kokku selle all, maadleb sellega, kaotab või võidab. Aga mis oli tegelikult juhtunud Sabinaga? Mitte midagi. Ta oli hüljanud ühe mehe, kuna oli tahtnud teda hüljata. Kas mees jälitas teda? Maksis talle kätte? Ei. Sabina draama polnud raskuse või kerguse draama. Sabinale polnud langenud mitte mingit koormat, vaid hoopis olemise talumatu kergus.”

Sest näiteks mind ei morjenda niivõrd see, kui minu olemine ei vajuta maailmasse mingit sügavat jälge. Küll aga on talumatu see, kui maailm ei vajuta minusse.

“Kõige raskem koorem muserdab meid, me nõrkeme selle all, see surub meid vastu maad. Kuid kõikide aegade armastusluules ihaldab naine, et teda rõhuks mehe keha raskus. Niisiis on kõige raskem koorem ühtlasti ka elu kõige intensiivsema ülesande täitmise kujutis. Mida raskem on koorem, seda lähemal on meie elu maale, seda ehtsam ja tõelisem ta on.”

Tartu tänavad I

Käisin täna Tartu tänavaid kuulamas. Neil on päris palju öelda.

Muidu on Tartu nagu Tartu ikka. Paistab päike ja sajab vihma.

Lugude rääkimisest

Ta rääkis mulle loo ja pärast ütles, et oli luisanud. Seda polnud tegelikult juhtunud. Ja et ta vihkab valetamist.

Aga lugude tõepärasus ei olegi seotud sellega, kas nad on juhtunud. Kui tal on tahtmine seda lugu niimoodi rääkida, siis järelikult oleks see võinud juhtuda, ning järelikult ongi tõde. Lugu koosneb paljudest tahkudest, ja kõik tahud on võrdsed. Näiteks, igal lool on eeldused, hunnik omadusi, mis peab loo asjaosalistel olema. Näiteks, iga lugu jätab endast maha pika jäljerea kuulajate pildile ning vajutab teatud nuppe nende masinavärgis. Näiteks, iga loo realiseerumiseks on vaja täiesti juhuslike asjaolude soodsat kokkulangemist. Ning see kuiv fakt, kas need asjaolud juhtusid kokku langema (teisisõnu, kas loo potentsiaal realiseerus või mitte), see on vaid üks paljudest elusa loo tunnustest.

Ta rääkis mulle loo ja pärast ütles, et oli luisanud. Mul oli täiesti ükskõik. Kui lugu on räägitud, siis lugu on juhtunud.

Quote of the Day

“We are not really in control of our own mind. It slips away much too easily and engages in matters we did not search for.”

(Jesper Hoffmeyer)

Tudengitarkus

“Mõne inimese funktsioon loengus ongi lihtsalt ruumi kütta.”

(autor: tundmatu kaastudeng)

Doris Kareva.

Sisselõiked või väljalõiked

moodustavadki elu

loo,

mööda kontuuri kivist komtuurini.

Aga see on teine,

on too.

Kuniks elu, ei ole lugu

ega ole sest lugugi.

Ühte seletut unenägu

ma ei unusta sugugi.

Kõnelen tühjast ja tähjast -

narrusest, argusest,

praegu.

Mida leidsin ookeani põhjast

viimase mõõna aegu,

veel ei saa aru sest.

Ära lahenda probleeme, mida pole olemas

Ärkasin täna ilma kellata. On üks harukordne nädalavahetus iseenda seltsis, üks neist vähestest, mis mööduvad koduseinte vahel hinge harides. On aega hommikul kaua voodis vedeleda ja poolikutele unenägudele lõpetusi välja mõelda, viia end kurssi maailmas toimuvaga, koristada tuba. Käia poes ja veeta minuteid makaronileti ees. Kirjutada vanadele sõpradele, kellest pole juba lume tulekust saadik midagi kuulda olnud ja keda kaugus ainult kallimaks teeb.

Õhtupoolikul tekib mõte, et mitmekülgsuse huvides võiks ju ka akadeemilist musklit treenida ja eksamieelset kiirustamist ennetada, aga jõuad vaevalt materjalid avada, kui kitarr nurgas köhatab. “Ommmm,” ümiseb ta harmooniliselt, kui teda kogemata toolijalaga müksan. Tõepoolest, viimasest korrast on möödunud liiga kaua.

On vähe asju, mis mõjuvad mulle nii nagu muusika. Ja mitte see surnud muusika, mis on loodud kunagi ammu ja tuleb masinast. Olgu mul seltsiks klaver, kitarr või koor, see on sama, see vabadus. Vabadus omada tundeid, julgus olla aus ja panna kogu oma süda muusikasse. Aeg iseendaga. Väga isiklik.

Selliste päevade ainus väljakutse (ja see väljakutse pole kergemate killast) on enese veenmine, et see kõik on lubatud. Et sellised päevad on vajalikud ja väärtuslikud. Kuigi nad ei produtseeri midagi, kuigi nad on tühjad ja kuigi ma ei saa neid oma CV-sse kirja panna. Ja et ei tohi neid päevi rikkuda, imedes pastakast probleeme ning täites kohustuslikku vingumiskvooti, millest nii vähesed suudavad kaarega mööda käia. Sest mõnikord ongi nii, et läheb päris hästi.