24 tundi ehk alguses oli klots

Me istume suurel kollasel vaibal rivis, iseendast natukene väljaspool. Või veel parem, lihtsalt liivakastis. Liivavormidega mängimine on juba natuke igavaks läinud, uut tegevust otsivad käed lasevad liival sundimatult läbi sõrmede voolata. Pilk jääb peatuma puust klotsil, mis muude vigurite vahele on vedelema jäänud. Meil kõigil on oma isiklik klots – härral professoril, teksatagis jorsil, sinul, ülejäänutel – ning kõik klotsid on täpselt ühesuurused.

Vaatan oma klotsi, kulm kortsus, ning juurdlen, kuidas sellise lihtsa asjaga üldse mängida saab? Piilun silmanurgast, mida teised teevad. Teksatagiga jorss minust tükk maad vasakul kehitab klotsi peale vaid õlgu ning jätab selle sinnapaika, asudes hoopis liivavorme värvi järgi ritta seadma. Hoolitsetud välimusega neiu tema kõrval, kes ei ole kunagi varjanud oma nõrkust teksatagide vastu, järgib vaimustunult jorsi eeskuju. Liivavormid saavad korralikult sorteeritud ja paar ohkab kergendatult.

Minust paremal on härra professor asunud oma klotsi innukalt pooleks saagima. Jälgin tema keskendunud pilku ning sihikindlalt tegutsevaid käsi, kuni taipan. Äraseletatud muige saatel võtan taskust noa ning asun samuti oma klotsi väiksemateks osadeks jaotama. Härra professor on klotsi juba poolitanud ning nikerdab püüdlikult mõlemale puutükile mustreid ja ornamente. Mina aga ei piirdu vaid kahe tükiga, vaid lõikan neist veel omakorda pisemaid kilde välja.

Kui olen valmis saanud pool tosinat fragmenti, tõstan taas pilgu. Tajun, et liivakasti õhkkond on muutumas närviliseks. Härra professoril ei õnnestu kuidagi kahe klotsitüki detailseid mustreid omavahel niiimoodi klapitada, et neid jälle kokku saaks panna. Temast veel edasi istuv tüdruk on suisa ahastuses, kuna hoogsa saagimise tulemusena on klotsist järel vaid saepuru. Selge, mõtlen rahulolevalt, pool tosinat fragmenti on vist mulle päris paras.

Omaette nohisedes jätkan puutükkide vestmist. Ühe teen tähekujulise – seda on lihtne voolida ja teiste kujunditega servapidi klapitada. Teisest püüan teha nooti – see on veidi raskem ning saba tuleb natuke kõver, kuid kujund on siiski selgesti äratuntav. Kolmas tükk on veel suurem väljakutse (koer on juba palju keerulisem figuur kui noot) ja neljandat voolides õnnestub mul endale lausa sõrme lõigata, kuid see-eest tundub ta (süda) sõrmede all oma ümarate vormidega sile ja mõnus. Ülejäänud tükkidega tuleb olla eelkõige paindlik, sest nad peavad teiste fragmentide vahele hästi sobituma.

Kui töö lõpuks valmis saab ning kõik tükid omavahel klapivad, kiikan taas teiste klotside poole. Minu kokkupandud klots osutub kokkuvõttes natuke väiksemaks kui teksatagis jorsi terveks jäänud klots – loomulikult, lõikamisel ja voolimisel läks ju natuke materjali kaduma – kuid härra professor ei saagi oma kahte suurt poolt kokku pandud (oma abikaasa suureks meelehärmiks). Ise närin mõtlikult huult, silitan süles lebavat klotsikest ning leian, et seekord tuli päris hästi välja.

Advertisements
Published in: on 30. okt. 2013 at 15:11  Lisa kommentaar  

Elurikkuse epitsenter ja viimased eneseületused

30.aprill-1.mai 2013
Quito, Ecuador

Bañose külje all maad harides sai mööda saadetud kolm ja pool nädalat, mis pakkusid mitmekesist programmi nii kehale kui vaimule. Suure osa ajast hõivasid aia- ja ehitustööd, söögitegemine, koertega mägedes jalutamine ja allikast vee tassimine, kuid veel rohkem aega sai pühendatud vaiksetele mõtisklustele ja pikkadele sisemonoloogidele – lihtsates maaoludes, avatud seltskonnas ja reisimise meeleseisundis on kõiksugused küsimused ja vastused kerged tulema. Pidasin endaga aru, kuni pea ja süda ära väsisid, ning siis oligi aeg edasi minna. Kuna nii ranniku- kui mägedetsooni osas olid linnukesed kirjas, siis võtsin lõpuks ette Ecuadori idaosa ehk vihmametsad, esialgu linnas nimega Tena, millest ühel pool terendavad veel Andid, kuid teisel pool laiub üüratu Amazonas.

Tenast sai minu baas neljaks ööks, mille vahele mahtus kaks päevaretke, ning koos temperatuuri ja õhuniiskusega kasvas minu soov ümberkaudset metsa avastama minna. Esimesel päeval külastasin Jatun Sacha nimelist uurimisjaama, kus torgati pihku maja tagant algava õpperaja kirjeldus, mida ma õhinaga läbima asusin. Ühtegi selgroogset mu teele ei sattunud, kuid hoomamatust elurikkusest andis aimu ülimalt mitmekesine võsa ning ohtrad satikaliigid, keda helendav paber, millele rajakirjeldus oli trükitud, ahvatles hämaras metsas nagu Vilcabamba ameerika pensionäre.

42 j sacha

Et siiski ka Amazonase imetajatega lähemalt tutvust teha, võtsin järgmisel päeval ette Amazoonico loomapargi, kus püütakse konfiskeeritud metsloomi turgutada ning parimal juhul tagasi metsa viia. Giidideks olid noored särasilmsed vabatahtlikud, kes oma hoolealuseid tutvustasid ning nende lugusid vestsid – nood puna-aarad konfiskeeriti tollis, selle orvuks jäänud taapiri tõid siia jahimehed, need otselotikutsikad olid kellegi koduloomadeks, selle trompetlinnu jättis keegi kastiga ukse ette… Eks selles kõiges on omajagu kibedust, kuid selge on see, et ilma taoliste keskusteta oleks süngeid lugusid veel rohkem ning vähem õnnelikke lõppe. Ning puhtalt isiklikust huvist lähtudes läks Amazoonico küll asja ette, sest ma ei olnud veel kunagi kapibaarat ja taapiri nii lähedalt näinud. Mainimist väärib ka asjaolu, et loomaparki jõudmiseks tuli viimane lõik läbida paadiga, kuna Amazonases on teatavasi maanteede asemel jõed.

43 rio napo

44 kaputsiinahv

45 elukad

Kui juba jutt Amazonase peale on läinud, siis eiran siinkohal asjade kronoloogilist kulgu ning jätkan oma vihmametsamuljeid. Paar päeva pärast Tenast naasmist nimelt võtsin ette suure maiuspala, mida võimaldas mulle märtsis ootamatult saabunud tulumaksutagastus – 5-päevane ekskursioon Ecuadori Amazonases, Cuyabeno rahvuspargis.

46 cuyabeno

Pärast 8-tunnist bussisõitu, 3-tunnist autosõitu ja 3-tunnist paadisõitu jõudsime üsna sügavale primaarmetsa, kus meie 13-liikmeline seltskond majutati küllalt primitiivsesse, kuid kõige vajalikuga varustatud lodži. Päevad algasid päikesetõusuga ning möödusid mootorkanuuga piki jõge sõites, õppekäikudel loivates, metsatarkust kogudes ja lokkavat rohelust imetledes.

47 amazonas

Džunglitaimede kohastumuste ja nende raviomaduste õppimine oli väga huvitav, kuid veel kiiremini panid mu südame põksuma arvukad kokkupuuted kohaliku faunaga. Jahiõnne üle kurta küll ei saanud, sest viie päeva jooksul loendasin kokku 11 liiki imetajaid, seal hulgas näiteks inia ehk amazonase jõedelfiin. Tõsi, ühe liigiga tegime natuke sohki, sest villakahv Liana oli sisuliselt kodustatud loom. Metsloomade taltsutamine on nimelt kohalike perede seas üsna levinud komme, kuid mõnikord peetakse neid loomi üsna ebainimlikes tingimustes: näiteks Liana veetis oma esimesed elukuud ühemeetrise nöörijupi külge aheldatuna. Umbes pool aastat tagasi osteti ta tolle pere käest ära ning nüüd elab ta lodži lähistel oma isiklikul saarel. Metslooma temast enam ei saa, sest ta ei suuda iseseisvalt toitu leida, kuid see-eest on ta suurepärane meelelahutaja ja muidu tore pärdik. Muudest loomadest mul kahjuks korralikke pilte teha ei õnnestunud, sest tegemist oli ikkagi metsaga ja mul ei olnud isegi teleobjektiivi kaasas.

48 liana

49 liana

Muuhulgas külastasime ka üht kohalikku perekonda, kelle juures õppisime maniokileiba tegema. See oli imelihtne – tarvis vaid maniokk ära riivida, kuivaks pressida ja saadud jahu pannile panna. Jahu püsib ilma igasuguse muna või vedelikuta ilusasti koos ning saadud lapikud leivad olid maitsvad isegi suhkru ja soolata.

50 pan de yuca

51 yuca

Ootamatult kiiresti saabus aeg Amazonasega hüvasti jätta ning tagasi Quitosse suunduda, sest uskumatu küll, kuid kojulennuni oli jäänud vähem kui nädalake. Järelejäänud aja sisse mahtus siiski veel kaks põnevat kohta mägede vahel. Olin algusest peale mõelnud, et millalgi reisi lõpu poole tuleb kindlasti ära näha Otavalo, kus asub üks Lõuna-Ameerika suurimaid indiaaniturge. Korjasin tee pealt kaks kaaslast (üks hostelist, teine bussipeatusest) ning koos võtsime ühel laupäevasel päeval ette turupäeva. Pisikestest turulettidest moodustunud labürint oli tõesti üsna muljetavaldav, paar korda õnnestus mul koguni nende vahel ära eksida, ning pakutav kaup oli väga mitmekesine. Tühjade kätega ma Otavalost ei lahkunud ja kui raha- ja seljakott oleks kummist, oleksin ilmselt veel rohkem asju koju tassinud. Samas oli selge, et kaugeltki mitte kogu kaup ei olnud kohalik käsitöö, vaid hoopis vabrikutoodang või suisa made-in-china nipsasjakesed. Kuid rohkesti oli näha ka indiaanlasi, kes sealsamas leti taga oma müüdavat kaupa parasjagu kokku punusid, ning iga endast lugupidav naine kandis rahvariideid, isegi õunamüüjatädi.

52 otavalo

53 otavalo

Oma reisi lõpust viimast võttes otsustasin veelkord rinda pista Andidega ning värskete reisikaaslaste seltsis (kaks hostelist, kaks džunglitripilt) seiklesime Quilotoa järve äärde. Üllatusi jätkus ka selleks teekonnaks, kuna teetööde tõttu jäi buss tükiks ajaks toppama. Murelikke gringosid märgates pakkus teeäärne maisimüüja, et võib meid jalgsi läbi remonditava lõigu juhatada ja teisele poole takso korraldada. Veerand tundi hiljem leidsimegi end koos paari kohalikuga autokastis loksumast ning nagu hiljem selgus, siis oleksime vastasel juhul tõesti tagasitulekuga pimeda peale jäänud.

54 quilotoa

Quilotoa on 3800 meetri kõrgusel asuv kraatrijärv, mille äärest algab mitu matkarada. Kuna meie viieliikmelise seltskonna ajaressursid olid erinevad, siis jagunesime kaheks – poisid läksid mitmepäevasele ringile ning tüdrukud piirdusid ringiga ümber järve, mis kuuldavasti olevat päevateekond. Rada kulges mööda kraatriharja ning nagu aimata oli, siis taaskord tõeliselt hingemattev, seda nii oma ilu kui ka nõudlikkuse tõttu. Paremat kätt avanes imeline vaade sillerdavale järvele, vasakul laiusid põllud, platood, mägedeharjad, mõned lumised vulkaanitipud ning otse ees kulges rada aina üles-alla. Ma küll korrutasin endale, et need tõusud ja langused ei ole sugugi nii järsud kui Cajases, kuid see-eest olid nad lakkamatud ning aegamisi muutus pidevalt hõreda õhu ahmimine üsna kurnavaks. Kraatriserva kõrgeima tipu vallutamine (millega ma alloleval pildil tõtt vahin) oli seega üks paras vägitegu ning ma tahaks väga loota, et mu kopsumaht on nüüd natinatukegi suurem.

57 quilotoa

55 quilotoa

56 quilotoa

Selle postituse kirjutamise hetkeks olen tagasi Quitos, samas hostelis, juhtumisi isegi samas voodis, kus ma peaaegu kolm kuud tagasi veetsin oma esimese öö omapead Ecuadoris. Tiksumas on viimased 24 tundi Quitos, mille jooksul on mul veel plaanis liftiga Pichincha vulkaani jalamile tõusta, et sealt heita üks korralik viimane pilk sellele ilusale linnale. Lisaks kavatsen ma end täis toppida neid imelisi värskeid puuvilju, mida siin nii rohkesti ja odavalt saada on ning mida ma kahjuks kaasa tuua ei saa. Ent kuigi Ecuador on mulle pakkunud nii mõndagi, mida koju naastes igatseda, ning eesootav 36-tunnine lennujaamade ja lendude tsükkel ei paista just kõige ahvatlevam, siis päris ausalt – mõte oma kodust, oma kodumaast, normaalsest elurütmist ja teie kõigi nägemisest on minus juba tükk aega midagi suurt, sooja ja tugevat genereerinud. Kolm kuud oli piisav aeg, et seda kõike taas hindama õppida, ja aeg on koju tulla. Te ikka nüüdseks olete talve ära ajanud, eks?

Published in: on 1. mai 2013 at 19:02  Comments (1)  

Rahu ja rohelus

6.aprill 2013
Baños, Ecuador

Ma elan suures rohelises aias, mille kohal kõrgub vulkaan. Aed on täis üllatusi ja avastamisrõõmu, sest aastate jooksul on siit üle käinud kümned vabatahtlikud, kes oma äranägemise järgi midagi askeldanud on, ning perenaisel ei ole enam ammu kõigest ülevaadet. Nii võib leida lillepeenarde vahelt kõrvitsaid, salat kasvab läbisegi kartuliga ning lapike, mis paistab hoopis unarusse jäetud, pakub osavale otsijale tomateid ja peterselli. Viljapuudest olen suutnud tuvastada avokaado, virsiku, kohvi, guajaava ja mandariini (viimane moodustab terve võsa), kuigi arvestatavas koguses vilja kannavad vaid avokaado- ja mandariinipuud. Suure, väga suure enamuse aia asukatest moodustavad aga taimed, kes söögiks ei kõlba ja ei kuulu seega minu esmasesse huvisfääri.

Loomariiki esindab talus lugematu hulk satikaid, mõned koolibrid, rotid, kaks koera ja kuus vabatahtlikku. Kuuest vabatahtlikust kaks on siin juba mitmendat kuud ning majapidamine on praeguseks nende juhtida, sest perenaine ise läks ajutiselt tagasi kodumaale, Kanadasse. Nii me siin omapead toimetame, harime maad ja ehitame, mida aga vajalikuks peame. Viimase kahe nädalaga on siin juba nii mõndagi muutunud: abihoone ümber on rajatud uus sillutis, uuendatud on aedu peenarde ümber ning mitu metsikut lapikest on umbrohu käest tagasi nõutud ja toidutaimi täis istutatud. Üldine elu- ja töökorraldus on nagu ühes suvises maakohas või talgulaagris kunagi ning isegi ilm on üsna sarnane kodumaisele suvele – vahel sajab vihma, vahel paistab päike ja temperatuur kõigub 16-24 kraadi vahel.

Tõele au andes pean tunnistama, et taoline talu ei ole just minu unistuste reisisihtkoht, kuna ideaalses maailmas peaks vabatahtlik töö olema midagi enamat kui hobi korras aiapidamine teiste välismaalaste seltsis (sest kui teile jäi miskitmoodi mulje, et aed on kanadalanna elatusallikas või et vabatahtlike seas on kohalikke, siis ei sugugi). Kuid oleks tänamatu kasutada seda ettekäänet virisemiseks, sest varakult alanud suvepuhkus ja üleüldine turvaline õhkkond mõjuvad ääretult kosutavalt. Ning üht-teist õppimist leidub siingi, alates turult ostetud köögiviljade tuvastamisest ja kasutamisest kuni kappide ehitamise ja kaktuseaia rajamiseni. Seltskond on tore, õhkkond on siiras ja headest kavatsustest tulvil ning eriti meeldib mulle mu toakaaslane, suur kollane krants, kes mind juba mõnda aega oma perenaiseks peab ning mulle kõikjale järgneb.

35 aed

36 aed

37 aed

38 mandariinid

39 kaktuseaed

40 köök

41 minu tuba

Published in: on 6. apr. 2013 at 16:12  2 kommentaari  

Paar puhkusepäeva retrospektiivis

13.-17. märts, 2013, Vilcabamba, Ecuador
kirjutatud 21. märts, Baños

“Kuule, kas sina tead, millest see Pikaealisuse Oru müüt alguse sai?”
“Siinse kliima järgi vist. See pidavat eriti tervislik olema.”
“Või nii…”
Vaatasin mõtlikult neid ohtraid ojakesi, mida kaks tundi kestnud paduvihm aina juurde tootis, ning hakkasin oma vastuses kahtlema. Aga järgmistel päevadel oligi juba palju kuivem ning ei saa öelda, et ööpäevaringne 22 kraadi enesetundele just halvasti oleks mõjunud. Igatahes nii palju säravvalgeid pensionäre kui Vilcabambas ei ole ma tükk aega näinud, misiganes ettekäändel nad siia kogunevad. Paljud on omale siiakanti suvila ostnud ning kohalike kohvikute, restoranide ja sanatooriumite nuumamine tuleb neil päris hästi välja. Samas on gringode laine kinnisvara hinnad lakke kerinud ning kohalik põllumajandus jääb aasta-aastalt kehvemasse seisu, rääkimata sellest, et nende maksud lähevad reeglina ikkagi tagasi kodumaale, USAsse.

Aga olgu sellega kuidas on, minu päevad Vilcabambas möödusid hoopis nooruslikumas seltskonnas. Teatavasti on backpackerid nagu magnetid, kes esimese tunni jooksul uues hostelis kõik endasugused üles leiavad, ning juhtumisi saabusid kõik mu toakaaslased minuga samal päeval (see on üldjuhul hea märk). Kamp oli kirju – esindatud nii Euroopa, mõlemad Ameerikad, Austraalia kui ka Aasia. Kuna ma ei olnud ainus, kelle nimele ingliskeelset vastet leida oli keeruline, siis sai alguse komme kasutdada nimede asemel hoopis riike. Tüüpiline vestlus nägi välja umbes selline:
“Tšau, Eesti!”
“Oh, tšau Uruguay, kuidas läheb?”
“Kuule, kas sa Inglismaad oled näinud?”
“Ta läks vist Šveitsi ja Saksamaaga kaasa, nad läksid küla peale USAle vastu.”

Nagu ikka, olid seltskondlikud sidemed soojad, kuid lõdvad – päevasel ajal tegeles igaüks oma asjadega ning õhtul saadi jälle kokku, et muljeid vahetada. Minu esimese päeva ettevõtmine oli kauaoodatud ratsaretk Podocarpuse rahvusparki. Kurb oli see, et rahvuspark asus ikkagi Vilcabambast kaugemal, kui ma arvasin, ning kulus kolm tundi sadulas, et üldse selle ääre peale jõuda. Sellega muidugi kurvad asjad ka piirdusid, sest retk oli suurepärane.

28 podocarpus

Sõitmine iseenesest oli juba elamus, sest kuigi ratsutamine ei ole mulle võõras kunst, oli siinne stiil minu jaoks midagi uut. Nimelt ei astu üks ladina-ameerika koolituse läbinud hobune tasase maa peal kunagi sammu, vaid sörgib meie mõistes väga halba traavi imelühikeste sammudega, mis välistab igasuguse kergendamise ning moondab ratsaniku üles-alla hüplevaks jahukotiks. Väga muuseas võib sinna hulka sattuda ka galopisamme, mis on aga nii kiired ja madalad, et erinevust ei ole peaaegu märgatagi, lihtsalt hüplemist on natuke vähem. Kui aga tee viib mäkke, siis oskab hobune sooritada tõuse ja langusi, mida ma ei oleks ühest hobusest oodatagi osanud. Väsimatul sammul rühivad nad aina ülespoole ning tunni ajaga olime jõudnud kõrgusele, kuhu omal jalal tuleks vast kolme-nelja tunniga.

29 podocarpus

Pärast kolmetunnist tõusu jõudsime pilvemetsadesse, kus jätsime hobused puhkama ja võtsime ette väikese jalutuskäigu. Lopsakas rohelus oli jalgraja peaaegu endasse matnud, tee peal võis näha värvilisi linde ja kahte juga, mis kuskilt kõrgustest meie jalge ette sadasid. Ja muidugi sai ära nähtud ka päevakangelane Podocarpus ise, orhideedega kaetud. Kusagil rahvuspargi sügavustes moodustab ta terveid metsamassiive, kuid siin oli ta võsa vahele peidetud ning omapead poleks teda vast leidnudki. Võsa vahel ei olnud pildistamiseks ei valgust ega ruumi, nii et ainsa pildina Podocarpusest võin teile pakkuda seda (pane tähele väikest kirja):

30 podocarpus

Sama päeva õhtul läks seltskondlik elu õige hoogsaks ning kui ma end kell kaks öösel toakaaslaste seltsis täisriietuses hosteli basseinist leidsin, hakkasin aimama, et ega me vist ikka ei lähe järgmisel päeval mägimatkale, nagu olime mõelnud. Tõsi, järgmine päev kulus taastumiseks ja riiete kuivatamiseks, käisime küla peal lõunatamas, õõtsusime võrkkiikedes ja lubasime, et homme läheme mägimatkale. Kummaline oli see, et järgmisel päeval me läksimegi mägimatkale ning kuna sõna oli kiiresti levinud, siis läksime sinna lõpuks koguni 10-pealise kambana.

31 kamp

Retk ei olnud raske (eriti pärast Cajases käimist), kuid meid oli hoiatatud, et kõrgusekartjatel tasub enne minekut kaks korda mõelda. Mõned meist kõhklesid natuke, kuid enamiku julgustamisel sai siiski elevus võitu, et huvitav, kui hirmus see mägi siis ikkagi on? Pärast paaritunnist lauget tõusmist jõudsimegi punkti, kust kuuldavasti mõned olla otsa tagasi keeranud. Leidsime end nimelt mäeaheliku harjalt, millel kulgev kitsas rada pakkus imelisi vaateid, kuid millest mõlemale poole jäi mitmekümnemeetrine väga järsk langus. Enamasti oli hari piisavalt lai, et lubada vähemalt meetrilaiust eksimisruumi, kuid kohati kahanes see vaid poole meetrini.

32 harjal

Lõpuks jäid muidugi kõik retkega väga rahule ja ka minule hakkab Norra-aegadest meenuma, kui tore on vähemalt kord nädalas kuskile kõrgemale ronida. Ja sealt siis vaadata, kuidas kuskil all sagivad inimesed ja autod ja kui vähe neid tegelikult on, võrreldes mägede, niitude ja metsadega.

33 mägedes

Lõpuks saabus aeg Vilcabambast lahkuda. Seda hostelit ja seltskonda oli raske jätta, mistõttu nii mõnedki meist olid minekut juba mitu päeva edasi lükanud. Lõpuks lahkusimegi neljakesi, mis tegi muidugi asja lihtsamaks, ning koos Inglismaaga reisisime veel järgmise hommikuni. Kuid siis viisid ka meie teed lahku ning tagasi põhja poole sõites meenutasin nostalgiaga möödunud päevi. Aga see on selline magus nukrus, mis muudab teel olemise pigem lihtsamaks kui raskemaks.

34 tuba nr 9

Viimased neli päeva on möödunud Bañoses, kus pakutakse ohtralt võimalusi Vilcabambas pikendatud elupäevi oluliselt lühendada. Nimelt on Baños seiklusturismi keskus, kus saab tegeleda nii mägironimise, raftingu, rattasõidu, ATV-retkede, benji-hüpete kui ka ziplininguga. Ja isegi kui kõik see vahele jätta, siis piilub nurga tagant aktiivne Tungurahua vulkaan, mis igal teisel õhtul punaseid sädemeid välja sülitab. Eelnimetatud tegevustest on minu repertuaari kuulunud vaid üks “tagasihoidlik” rattasõit mööda Koskede Teed (Ruta de las Cascadas) ning külastus kohalikku loomaaeda, kui see peaks arvesse minema. Minu tegelik eesmärk siinkandis on hoopis põlluharimine – homsest alates saab minust jälle taluelanik. Kui puuviljaaias peaks internetti leiduma, siis kuulete sellest peagi lähemalt!

Published in: on 21. märts 2013 at 17:30  Lisa kommentaar  

Kuidas Andid hingetuks võtsid

12.märts
Cuenca, Ecuador

Minu kohvikasvataja karjäär jäi seekord paraku üürikeseks – juba paar päeva pärast eelmise postituse kirjutamist otsustasin oma asjad kokku pakkida ja taas Quitosse naasta. Põhjused? Kultuuride konflikt? Isiksuste sobimatus? Juhuslikud asjaolud? Ilmselt natuke neist kõigist. Igatahes märtsi esimestel päevadel leidsin end taas ula peal olevat, ühest küljest kõik teed valla, teisalt mitte kusagil pikisilmi oodatud. Istusin paar päeva Quitos ja mõtlesin, puhkasin, kuni mulle hakkas tunduma, et aeg hakkab varsti otsa saama. Järelejäänud kahe kuu sisse peab ju veel nii palju mahtuma! Ühel hommikul vinnasin koti taas selga ning võtsin suuna mägedesse. Nüüdseks redutan juba nädal aega Cuenca-nimelises linnas, mille vanalinna tänavatest on aegade jooksul üle käinud loendamatu hulk turiste. Ilmselt on nad teinud ka paremaid pilte kui mina, aga välja näeb see linn umbes selline:

14 cuenca

15 cuenca

16 cuenca

Vanalinna tänavatel hulkudes on kulunud mitu päeva – need lõputud kirikud, koloniaalstiilis majad ja suurepärane tänavatoit muudavad lahkumise raskeks. Tõsi, ka valgeid turiste olen siin näinud rohkem kui kusagil mujal Ecuadoris, kuid ei saa neid süüdistada, Cuenca on tõeliselt meeleolukas paik. Minu kultuuriprogrammi on muide lisaks kirikutele ja muuseumitele kuulunud ka kohaliku sümfooniaorkestri kontsert, millele mul õnnestus peale sattuda. Ei saa öelda, et see konkreetne etteaste mind just hingepõhjani liigutanud oleks, kuid kahtlemata oli see kosutav vaheldus bussides ja baarides lakkamatult kõlavatele latiinorütmidele.

Cuenca linn pole siiski põhiline, mille poolest see kant mulle meeldib. Linnast paari tunni kaugusel leidub ohtralt nii loodust kui kultuuri ja viimane nädal on mu teele toonud ka toredaid kaaslasi, kelle seltsis päevaretki ette võtta. Näiteks kahe sõidutunni kaugusel põhjas asub Ingapirca, suurim säilinud inkade rajatis Ecuadoris. Ja kui juba sakslanna Svenja, üks mu hosteli toakaaslastest otsustas minna, siis ei jäänud maha ka argentiinlane Juan ja mina.

17 ingapirca

Ingapirca kompleksi rajamine ei ole tegelikult inkade kätetöö – selle ehitasid kohalikud kañari hõimud. Inkade vallutusretked jõudsid Ecuadori alles 15. sajandil ning kohalikud osutasid inkade okupatsioonile kõvasti vastupanu, eriti just siinsed kañari hõimud. Inkad jäid lõpuks siiski peale (kuigi nende valitsusaeg jäi siin väga üürikeseks), huvitaval kombel aga otsustati Ingapirca säilitada ning inkadepoolsete lisandustega kujunes välja omapärane segu nendest kahest kultuurist. Näiteks võib Ingapirca ühes otsas näha lohkudega kivi, mida kañarid kasutasid kuukalendrina, ning teises otsas templit, mille orvade abil pidasid inkad oma päikesekalendrit. Veel üheks erinevuseks on kañaride kalduvus kasutada pigem ümaraid vorme, samas kui inkade arhitektuur on kandilisem ja nurgelisem. Aga mine tea, võib-olla see tulenes lihtsalt nende tehnoloogilistest võimalustest.

18 ingapirca

Minu siinse lemmikpaiga tiitel läheb siiski vaieldamatult Cajase rahvuspargile, kuhu paar päeva hiljem Juani seltsis ekslema läksime. Cajas asub Cuencast 30 kilomeetrit lääne suunas ja poolteist kilomeetrit Päikese suunas, kusjuures Andid pidavat olema ainus mäestik, kus veel 4000 meetri peal lund ei ole.

19 cajas

Cajase rahvuspark on tohutu ala arvukate matkaradadega, kuhu sisenedes tuleb anda teada oma marsruut ja tagasi jõudmise aeg, vastutasuks antakse külalistele pihku kaart. Ühepäevase käigu jaoks paistis olevat kolm võimalust, millest kõige põnevam tundus lähedaloleva tipu vallutamine. Raja profiilist võis välja lugeda, et nõlv on kohati küllalt järsk, kuid tõus ainult 300 meetrit – mis see siis ära ei ole!

20 cajas

Juba esimese 50 meetri peal aga sain omal nahal tunda, et 4 kilomeetri kõrgusel mägedes on see 300 meetrit tõusu ikka midagi hoopis muud kui Euroopas. Päris alguses, kui rada vaikselt ülespoole keris, ei olnud veel miskit aru saada, aga kui saabus aeg alustada tõsisemate põlvetõstetega, võtsid juba esimesed paarkümmend sammu hingeldama. Vahepeal õnnestus meil kehvasti tähistatud rajast kõrvale kalduda ning puhmaste vahelt leidsime prantslase Damieni, kelle seltsis teekonda jätkasime. Raja leidmine võttis veel omajagu aega, see sobis mulle hästi, sest kaardilugemispausid andsid võimaluse natuke hinge tõmmata.

21 cajas

Lõpuks kaljunuki jalamile jõudes algas korralik tõus, kus toimus kulgemine kohati neljal jäsemel, ning siin ei aidanud enam midagi – vaevalt sai roomatud kümme sammu ülesmäge, kui pulss tõusis 160 ligi ning pea hakkas ringi käima. Ei jäänud üle muud kui imestada omanese kopsude üle, mis oleksid justkui poole oma mahust kaotanud, ning võtta teadmiseks, et seda siis tähendabki päris mägedes liikumine. Nõndaviisi saja-aastaste astmaatikute tempos kulgedes kulus kokku üle kahe tunni, et seda „tühist“ 300-meetrist tipukest vallutada. Kohale jõudes oli muidugi uhke tunne, kuigi ei saa öelda, et sealt ülevalt just teab mis vaade oleks avanenud, sest olime jõudnud pilvede maailma ja nähtavus oli paarkümmend meetrit. Aeg-ajalt siiski pilved hõrenesid ning ümberringi võis näha lõppematut mägisteppi (páramo). Tihtipeale tõid aga pilved kaasa uduvihma ning temperatuur oli tuulekülmaga vast napilt üle 10 kraadi, nii et pikka istumist me tipus ette ei võtnud. Allaminekuks valisime erinevad strateegiad – mina ja Juan läksime kondimootoriga, kuid prantslane paljastas oma seljakoti sisu ning pääses jalavaevast. (Märkus: järv täidab pildil illustratiivset eesmärki, maanduda õnnestus Damienil kuivalt.)

22 cajas

Ka meie allaminek oli elamus, kuna laskumisrada kulges mööda mäe järsemat serva ning siin tuli isegi neljast jäsemest puudu. Rahnude vahel sai kohati sooritatud meetriseid libisemisi või ettevaatlikke hüppeid, kuna gravitatsioon ületas taldade hõõrdejõu. Ilmaga tegelikult vedas, sest korralik sadu jäi tulemata, ning kokkuvõttes jõudsime tagasi alguspunkti vähem kui nelja tunniga, täpselt nagu alguses ennustatud sai. Auhinnaks nägime keskuse juures laguuni ääres alpakat.

23 cajas

Järgmisel päeval olid reied laskumisest valusad, aga kopsud taastusid kiiresti ning soov veel mõnda rada proovida oli suur. Juan oli selleks ajaks juba läinud, kuid minu uus toakaaslane, šveitslane Simon ei olnud veel Cajases käinud, ning seekord otsustasime ette võtta mõne pikema, kuid kergema raja.

24 cajas

Tee kulges tollesama 300-meetrise nuki tagant mööda ning tegi suure kaare selle teisel küljel, möödudes järvedest, ületades ojasid ning loogeldes piki oru serva. Maantee ja selle müra jäid mägede varju ning vaikselt mööda páramo puhmaid jalutades oli kuulda mingite kummaliste putukate naksuvat häält. Lõpupoole sai lähemalt uurida ka „paberipuud“ (Polylepsis), mis mägede nõlvadel metsalapikesi moodustas. Arvukad järved tegid orienteerumise lihtsaks ning pakkusid ohtralt kauneid vaateid, mille ääres banaani nosida ja elu üle rõõmu tunda.

25 cajas

26 cajas

27 cajas

Nädal Cuencas on andnud aega plaanide haudumiseks ning homme on aeg taas asjad kokku pakkida. Cajase rahvuspargis veedetud päevad olid niivõrd kosutavad, et otsustasin jätkata lõuna suunas ning võtta ette linnakese nimega Vilcabamba. Kes veel ei teagi, siis Vilcabamba asub maailmakuulsa Pikaealisuse Oru ääres, mis kuuldavasti meelitab ameerika pensionäre nagu lõke ööliblikaid. Mina veel oma elupäevade pikendamise järgi vajadust ei tunne, aga Vilcabambast jalutuskäigu kaugusel asub Podocarpuse rahvuspark, mille võiks küll ära näha, kui juba nii kaugele on tuldud. Vilcabamba on tuntud ka kui backpackerite spa, kuna seal saavat ka õhukese rahakotiga reisija hõlpsasti lubada selliseid luksuseid nagu massaaž, ratsaretked ja hostel, kus hommikusöök on hinna sees. Mulle tundub, et kord aastas võib taoline paik asjakohane olla, eks?

Published in: on 12. märts 2013 at 18:49  Comments (1)  

Kohv ja koolibrid

1. märts 2013
Nanegalito, Ecuador

Eile täitus minu esimene nädal pilvemetsade kohvikasvatajana. Päikesepuhkus Vaikse ookeani liivarandadel on asendunud talutööga Andide jalamil, kus merelt saabuvad pilved takerduvad roheliste mägede vahele. Mõnikord paistab hommikuti päike, üldiselt aga sajab vihma või on pilves, aga pilved ei ole mitte pea kohal, vaid ümberringi, sest talu asub 1500 meetri peal. Õhusoojus kõigub 16 ja 22 kraadi vahel ning eksisteerib kaks aastaaega, mis ei erine niivõrd temperatuuri kuivõrd sademete hulga poolest. Praegu on talv mis kestab detsembrist juunini ning tähendab igapäevaseid sajuhooge, samas kui suvel võib mööduda mitu kuiva nädalat.

Selline on piirkond, kus don Alejandro Espinosa peab oma tagasihoidlikku kahehektarilist kohviistandust. Perekond Espinosade talust on saanud minu ajutine kodu, mida ma jagan 3 koera, 7 hane, 2 kana ja Alejandroga. Tegemist on pigem maakodu kui tootva taluga, kuna peremees ja -naine, hariduselt insenerid, elavad ja töötavad tegelikult Quitos. Igapäevaselt hoolitsevad loomade ja aia eest sulased, kelle jaoks on ehitatud omaette majake. Maju ümbritseb lopsakas rohelus ning mul kulus mitu päeva, et aru saada, kust jookseb hoovi ja metsa piir.

DSC_0390

Minu ametikohustused tiirlevad põhiliselt kohviistikute ümber, kuna praegu on tagumine aeg idanenud taimi muldama hakata. Olen iga päevaga natuke nobedam – senine rekord on 70 taime päevas – ning kui see töö kord tehtud saab, tuleb enne talve lõppu noored taimed põllule ümber tõsta. Ubade korjamist ja töötlemist minu silmad kahjuks tunnistama ei saa, kuna istanduse vanimad puud on alles kolmeaastased ning saagi koristamiseni jääb veel mitu aastat. Küll aga pakuvad silmailu arvukad orhideed, bromeeliad ning veel eriti sümpaatsed koolibrid. Nende jaoks on rõdule riputatud 5 linnumajakest, kus seemnete asemel on suhkruvesi ning kus ma loendasin poole tunni jooksul kümme liiki. Koolibrisid jälgides mööduvad tunnid märkamatult, kuid keeruline on seda ilu pildile jäädvustada, kuna nii kaamera kui fotograaf on linnukestega võrreldes lootusetult aeglased.

DSC_0412

Enne kui aga kohvreid hakkate pakkima, et samuti koolibridest ja muust eksootikast osa saada, olgu toodud vestlus hommikusöögilaua ääres.
„Milliseid puuvilju ma täna batido (piimakokteili) sisse panen? Banaane? Õunu?“
„Õunu küll mitte, õun on selleks liiga kallis. Teil Eestis on oma õunad?“
„On ikka, õun on kõige tavalisem puuvili. Paljudel on koduaias õunapuu.“
„Õunapuud on väga ilusad, onju, kui nad vilju täis on? Ma Euroopas nägin. Aga siin nad ei kasva, neid imporditakse peamiselt Tšiilist. Ja õunad on väga kallid.“
„Kui kallid siis?“
„Neljane pakk maksab umbes 4 dollarit. Aga nad on lihtsalt nii head, me vahel ikka peame ostma!“
Võrdluseks olgu öeldud, et sama raha eest saab siinmail banaane tublisti üle kümne kilo. Ja Alejandro hoovis kasvavad banaanid metsikult, koos guaavade, guajaavade, sidrunite, apelsinide, ananasside ja makadaamiaga. Aga õunad on need, mida peetakse kõige hõrgumateks. Meenutagem seda seika septembris, kui Eestimaa õunapuud looka vajuvad.

DSC_0402

Published in: on 2. märts 2013 at 20:57  Lisa kommentaar  

Andide ja Vaikse ookeani vahelt

Mompiche, Ecuador
15.-16. veebruar 2013

First of all, I have to apologize to all my English-speaking followers, for after a long consideration I decided to keep the travel diaries in Estonian this time. The story in a nutshell is, me and my backpack are travelling and WWOOFing in Ecuador for 3 months, and the first 10 days have gone flying by. I’m occasionally reachable by e-mail, so let me know if you’d care to hear the details.

Miks ma üldse kolmeks kuuks Ecuadori otsustasin tulla, on hoopis üks teine lugu, millest ma loodan reisi lõpuks ise ka aru saada. Igatahes 4. veebruaril astusin esimesele neljast lennust, lõppsihtpunktiks Quito. „Mis tunne on?“ küsisite teie enne minekut, ja mina vastasin: „Oo, tore, ootan väga!“ Tagantjärele tunnistan: väga hirmus oli. Lahkumispäeva hommikul tõusis kurku klomp, mis ei lahkunud enne Quitosse jõudmist, ja paar tundi enne lendu hakkasid käed kah värisema. Aga muidugi ei olnud mõtet sellesse liialt süveneda ning püüdes vältida ilmset küsimust „kas sa oled kindel, et see kõik on hea mõte?“, vahtisin aknast välja ja püüdsin asendustegevusena lahti kodeerida lennuradade märgisüsteemi. Vast ühel päeval selgub, kas oli hea mõte. Praegu on selge vaid nii palju, et siin ma olen, juba kümnendat päeva, ja siiamaani omadega päris rahul.

Quito on ilus linn, kuhu edaspidi sattumise vastu ei oleks mul küll midagi. Kuna Quito asub peaaegu 3 km kõrgusel mägedes, on õhk hõre ja valmistavat mõnedele raskusi (õnneks mitte mulle), kuid pool oma ilu võglnebki see linn just oma asukohale. Kolmanda maailma linnale omaselt nullilähedase planeeringu tulemusena on Quito väga kirju, kõrvuti asuvatel majadel pole suurt midagi ühist, rõdudel ja katustel torkavad silma läbisegi ehitusmaterjaldi, kolahunnikud, kuivatusnöörid ja koerad. Kuid kuna linn on mööda mägesid laiali pillutud, avaneb iga nurga tagant kauneid vaateid, peaaegu kõik tänavad on rohkem või vähem kaldus ning neid ühendavad kitsad salakäigud ja kõverad trepid. Rääkimata siis veel UNESCO vanalinnast oma pühakodade ja koloniaalehitistega. Ka inimesed käituvad Quitos mõistlikumalt kui mõnes muus kohas, liiklus toimib küllalt hästiaimatavate reeglite järgi ja ühistransport on tõhus.

DSC_0147

DSC_0222

Minu plaan oli Quitos kokku kraamida mõned vajalikud asjad ning seejärel võtta suund rannikule. Muuhulgas hankisin omale kohaliku SIM-kaardi ja mu Eesti telefoninumber praegu ei tööta, muide. Veel hankisin omale hostelist reisikaaslase, austraallase nimega Jess, ning koos võtsime ette 9+2 tunni pikkuse sõidu rannikule, kuulsasse linnakesse nimega Montañita.

Montañita on isevärki paik, millest on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud üks populaarseimaid surfi- ja peolinnu kogu Lõuna-Ameerikas. Küllap on selles süüdi pikk valge liivarand, suurepärased surfilained ja troopiline kliima. Suuruselt on Montañita pigem suur küla kui väike linn, kuid oi kui palju mahub siia lõbujanulist rannarahvast! Kohalikud on tänavapildis pigem erand kui reegel – see-eest leidub hordidena turiste, valdavalt noored, kelle põhiolekuks on chill.

DSC_0256

„Kõik näevad siin väga chillid ja lõõgastunud välja,“ arvas hollandlanna Esther söögilaua ääres, „kuid tegelikult näevad nad selle nimel kõvasti vaeva. Mina küll nii kena välja ei näe, kui ma chill ja lõõgastunud olen.“ See oli muidugi tõsi, sest lisaks kirevatele riietele paistab Montañitas olevat kohustuslik kanda kõiksuguseid chille hipiehteid (punutud käepaelad ja jalavõrud, nahast vööd, puidust pärlid, suured kõrvarõngad). Rannas aga võib lisaks söögi- ja nännimüüjatele kohata tätoveeringukataloogidega lehvitajaid. Algul tundus see mulle imelik, kuid tõepoolest, vähemalt pooltel tšillijatel on tõepoolest mõni avalik või vähem avalik kehalapike täis joonistatud. Parimaks aksessuaariks on muidugi surfilaud kaenlas ning surfareid on meres rohkem kui kalu. Pärast päeva lainete vahel aga siirdub iga endast lugupidav tšillija kõrtsu ning kõik, kes ei tule Montañitasse surfamise pärast, tulevad siia ööelu pärast.

Kuna minust ei ole ei surfajat ega ööklubitajat, siis on minu jaoks asi lihtne – mulle Montañita ei meeldi. See näib mulle pealiskaudsete new-age jüngrite ja madalalaubaliste peoloomade kantsina. Aga olgu, paariks päevaks on seal tegevust küll ning püüame sisse sulanduda: lürbime puuviljakokteile, vedeleme rannas, käime koguni surfamas. Õieti küll vaid bodyboard’idega, mis on surfamise suhtes umbes nagu kelgutamine suusatamise suhtes. See kõik on väga tore, aga esimesel võimalusel istun bussi ja liigun edasi, mööda rannikut põhja poole, et paari nädala pärast tagasi Quitosse jõuda ning enne seda ka natuke muud Ecuadori näha. Lahkumisvõimalust annab tükk aega oodata, kuna paraku juhtun seda kõige tegema Karnevali ajal, mis on siinkandis suur püha pikendatud nädalalõpuga (meil vastlapäeva paiku). Karnevali puhul sõidavad kõik mägede piirkonna ekuadorlased rannikule, mistõttu on rannik rängalt ülerahvastatud ning öömaja leidmine osutub katsumuseks. Lepin esimese ettejuhtuva urkaga, kus vabu kohti on, ning jään paariks päevaks pidama linnakesse nimega Puerto Lopez. Pühade puhul on hinnad lakke kerkinud, kuigi minu suureks õnnistuseks unustab hosteli perenaine minult teise öö eest raha küsida, mistõttu pääsen kokkuvõttes kergelt. Siiski tuleb tõdeda, et kummalisel kombel on siiani nähtud kohtadest kõige vaiksem ja odavam olnud Quito.

DSC_0288

Puerto Lopezes õnnestub mul tõepoolest natuke Ecuadori näha, kuna lisaks minule paistab sinna kogunevat pool riigi elanikkonda ning vabandage väga, aga mitte tingimata see parem pool. Igal ajahetkel võib kuulda muusikat vähemalt kolmest erinevast suunast, kusjuures volüüm kipub olema pöördvõrdelises seoses kõlarite kvaliteediga ning paraku ka minu muusikamaitsega. Kõrvatropid, milleta pole seni möödunud ükski öö, leiavad Puerto Lopezes kasutust ka päevasel ajal hosteli rõdu võrkkiiges vedeledes. Lisaks pidevale muusikale aitab peomeeleolu luua karnevaliaegne komme möödakäijaid värvi ja vahuga pommitada ning sellest ei jää puutumata isegi minusugune gringa.

DSC_0314

Edasi liikumiseks pean ootama festivali lõppu, kuna nii hostelid kui bussid on noil päevil rahvast pungil täis. Kuid tegelikult on siiski veel üks põhjus, miks ma just Puerto Lopezesse pidama jään, ning see on Machalilla rahvuspark. Suurem osa rahvuspargist on paraku tuurikorraldajate käpa all ning omapead seda kuiva troopilist metsa avastama minna eriti ei pääse, kuid paariks päevaks leidub vaatamist küll.

DSC_0271

Näiteks võib vaadata Agua Blanca küla, kus on arheoloogiliste leidude muuseum, mõned kilomeetrid metsaradu ning väike lomp, mida reklaamitakse loodusliku väävlijärvena. Ei saa jätta mainimata, et lombis saab ujuda (see on koguni soovitatav) ning et ta on ümbritsetud kõrgendava valliga, mis seab teatud kahtluse alla nii väävlisisalduse kui ka looduslikkuse. Kuid ei saa salata, et pärast paaritunnist jalutuskäiku 30-kraadise päikese all on väike suplus väga asja eest, olgu lomp kuitahes kahtlane.

DSC_0267

Veel kuuluvad rahvuspargi alla mõned linnusaared, sh Isla de la Plata, mida nimetatakse vaese mehe Galapagoseks ning kuhu mina ei tikkunud, kuna 30-40 dollarit on päevaretke eest üsna palju, eriti kui päris Galapagos juba nähtud on. Küll aga veedame päeva ühes kaunis rannas nimega Los Frailes. See on umbes selline koht, mida üks eestlane talvel unes näeb, ja siin on teile siis pilt nimega „mina Ecuadoris“:

DSC_0302

Koos karnevaliga saavad otsa ka Machalilla rahvuspargi nurgad, mida ilma suuremate väljaminekuteta uurida saab, ning jätkub teekond mööda rannikut põhja poole. Ei saa öelda, et Puerto Lopezest lahkumine oleks väga kurb sündmus, kuna seljataha jäänud esimene reisinädal on olnud küllalt intensiivne. Eelkõige selles mõttes, et jube palju inimesi on igal pool, nii kohalikke kui turiste, nad kõik lärmavad päeval ja öösel ja vahel tahavad – jube mõelda – suhelda kah. Introvert minus tülpib iga päevaga üha enam ning üha ahvatlevam tundub väljavaade mõnest rahulikumast kohast, kus omaette olla ning puhata nii välismaistest tšillijatest kui… ee… elavaloomulistest kohalikest. Täpsemini on minu sihtpunktiks külake nimega Mompiche, mille ma juba ammu välja sõelusin.

Kuna ühe päevaga Puerto Lopezest Mompicheni ei jõua, siis valin peatuskohaks Canoa. Ka see nimi on mul juba ammu märkmetes kirjas olnud ning teised seljakotirändurid aina kiidavad takka, et väga muhe koht. Ehk jääks sinna koguni mitmeks päevaks, kui ta tõesti nii muhe on? Aega on veel küll. Kuid Canoasse jõudes olen taas sunnitud läbi tegema pikaleveniva hosteliotsimise rituaali, mille põhiline raskus seisneb selles, et suur enamik hostelitest pakub 2-6 kohalisi tube ning ühikakoha (dormitorio) leidmine võib vähemalt rannikupiirkonnas olla tõeline väljakutse. Mitte et ma oleks ainus soolo-backpacker maailmas, minusuguseid on ka siinkandis ohtralt, kuid võrreldes reisivate paarikeste või gängidega siiski väga vähe. Turism on end vastavalt kohandanud ning paarikeste ja gängide elu on kadestusväärselt lihtsaks tehtud. Ausõna, kui asi nii jätkub, siis võtan omale esimese ettejuhtuva backpackeri pseudomeheks – see on muide üsna levinud võte – ja ei pea enam kunagi veetma pool päeva järjekordse linna hosteleid läbi kammides. Alguses arvasin, et neti teel ette valmistades saab neid olukordi vältida, kuid tegelikkuses tuleb otsingute kaudu välja umbes üks hostel kümnest ning ka selle kodulehel ei ole infot, kas ühikatube leidub või mitte. Ühesõnaga Canoas saab närvirakkude taastamise asemel neid hoopis veel rohkem kulutatud ning kohe järgmisel hommikul tõmban sealt lesta. Veel pool päeva sõitu ja vahetusi ning istungi bussi peal, mis kõigi eelduste kohaselt jääb mõneks ajaks viimaseks.

„Mompiche!“ hüüab reisisaatja, kuna ma palusin tal kohalejõudmisest märku anda, ning hüppan oma kodinatega bussist maha. Leian end keset metsa ristteelt. Viit näitab, et Mompicheni on 10 km, ja Mompiche suuna bussipeatuses istub kaks väikest last. „Kas buss tuleb varsti?“ küsin, kuigi tean, et see on täiesti mõttetu küsimus, kuna Ecuadoris on bussigraafikutest tolku ainult suurlinnades ja sealgi vähe. „Vist küll,“ arvab umbes 7-aastane tüdruk. Võtan nende kõrval istet ja jään ootama. Lapsed laulavad ja lalisevad, mina imetlen maastikku ja torgin peatuse kõrval kasvavat häbelikku mimoosi. „Kas te olete juba kaua oodanud?“ küsin lõpuks. Lapsed noogutavad. Hakkan juba mõtlema, et äkki peaks hääletama, kui plika kargab püsti ja asubki hääletama. Kohe peatubki üks lahtine veoauto, koormaks mingid betoonvardad. Vahetame lastega rõõmsa pilgu ning hüppame peale. Ega ma vist päris omapead ei oleks nii uljalt tegutsenud, võib-olla ka lapsed omapead ei oleks, kuid koos oleme üks päris julge trio, kaks algkooliealist ja äsjasaabunud välismaalane, ja 10 minutit hiljem olemegi kohal.

Mompiche ongi umbes selline, nagu ma ette kujutasin – piisavalt turistilik, et olla turvaline, kuid piisavalt ebaturistilik, et öörahu nautida. Minu koduks saab tagasihoidlik, kuid täiesti rahuldav hostel täitsa mere ääres (pildil see valge seinaga), ning Mompiches õnnestub mul mööda saata kolm tänuväärselt tühja päeva. Ärkan, söön puuvilju, käin jalutamas, käin ujumas, söön puuvilju, vaatlen inimesi, kirjutan päevikut, söön puuvilju, vaatan päikeseloojangut, loen raamatut, lähen magama.

DSC_0327

Süütunne, et lähedal võib asuda kultuuri- või loodusloolisi põnevusi ja et ma nad kõik maha magan, jääb iga päevaga nõrgemaks, kuna juba enne Mompichesse jõudmist oli mulle selgeks saanud, et rannik ei ole selle jaoks. Ecuadoris nimelt eristatakse nelja tsooni – rannik (la costa), mäed (la sierra), mets ehk Amazonas (la selva) ja Galapagos – ning rannik on neist vaieldamatult kõige ebaerilisem. Rahvuslikust pärandist ja põlisest loodusest on ranniku piirkonnas väga vähe alles jäänud, maakasutus on intensiivne ja ookeani ääres õitseb turism. Peale Machalilla rahvuspargi on üks kaitseala veel (Jama-Coaque), kuid päevaretke jaoks asub ta Mompichest kaugel ning sealset põhiatraktsioonti – pilvemetsi – saan ma niikuinii peatselt näha. Seega jääb ka minu ranniku-kogemus küllalt pealiskaudseks, teenides siiski üht tähtsat eesmärki – puhata välja pikkadest põhjamaistest talveöödest ja laadida akusid eesootavateks seiklusteks.

DSC_0355

Published in: on 18. veebr. 2013 at 18:38  Lisa kommentaar  

Ukraine-Romania-Germany 28.09.-15.10.2012

Published in: on 28. okt. 2012 at 17:16  Comments (1)  

Five days in Ukraine

October 5th, 2012

Somewhere between Sighet and Cluj, Romania

Having never properly travelled other post-Soviet countries (except for my own), I had never realized how much alike they had all been at some point in their common history, and how far apart they had drifted ever since.

But that wasn’t the only thought on my mind as I looked for a clean spot between the piles of cow dung all scattered around the grass plain that was meant to be our home for that night. It was my last day of camping in Ukraine – I still wasn’t sure whether or not I was happy about that.

During our regretfully short time in Ukraine, we came across one surprise after another, and I think Ukraine was no less surprised by us. I saw more puzzled faces during those 5 days than in my previous lifetime altogether as we were driving through tiny villages with our huge yellow bus, home to some 58 people. In return, we were amazed by the numerous horse carriages on the streets, and even more numerous potholes on the roads.

We spent the nights camping on some remote patches of nature by lakes and rivers, or alternatively, asking people if we could camp in their backyard. Occasionally we would later find out that the lake had been used to process sulphur, or that the backyard was a minefield of dung piles, but to make up for that, Ukraine welcomed us with endless apple and walnut trees, and as long as you could squeeze out a few words in a Slavic language, everything was possible.

Last night I left the jolly company of the yellow bus, and headed out to spend some quality time alone with my backpack. As there was too much temptation just across the border, my time in Ukraine was cut short, and my impressions of that country are no deeper than the shallow section of Tisza river that separates Ukraine from Romania. But let’s see, perhaps I will have more insight to that place after I’ve gotten to know its neighbour a little better.

Published in: on 6. okt. 2012 at 00:59  Lisa kommentaar  

Õigus elule väljaspool auditooriumi

(Ilmunud Õpetajate Lehes, 8. juuni 2012)

Arusaam, et ainepunktide kogumine on ainus õppimise vorm, on ammu aegunud. Enda ja oma ringkondlaste kogemuse najal toon välja peamised põhjused, miks mõnikord ei õnnestu igal semestril rahuldada 30 EAP (Euroopa ainepunkt) nõuet, mille täitmine muutub uue haridusreformiga halastamatult kohustuslikuks.

„Tudengi töö on õppimine!”
Seda tõde kuulutas riidest kott, mis juba esimesel päeval Tartu ülikooli rebasena mulle tervituseks pihku pisteti. Manifest tundus igati mõistlik, samuti sinna juurde käiv soov muuta õppetoetuste süsteem tõhusamaks ning sellega vähendada tööl käivate tudengite hulka. Oma kolme ülikooliaasta jooksul aga olen muude tarkuste hulgas õppinud, et peale õppimise ja tööl käimise on 21. sajandi tudengil veel ohtralt võimalusi eneseharimiseks ja tulevikku investeerimiseks.

Oh, õudu – tudengiorganisatsioonid!
Asjaliku tudengi üks suurimaid „ajaröövleid” on kaasalöömine tudengiorganisatsioonides. Eriti „pahasti” on lugu nendega, kes on otsustanud enda õlule võtta mõne ühenduse juhtimise. Kuulun kahe üliõpilaste vabaühenduse juhatusse ning ürituste organiseerimisele, neis osalemisele ja sellega kaasnevale paberitööle kulub mul nädala peale hajutatult keskmiselt seitse-kaheksa tundi.

Enamasti olen need tunnid näpistatud mitte õppetöö, vaid puhke- või uneaja arvelt. Kuid ei ole sugugi haruldane, et juhatuse esimees veedab iga päev neli-viis tundi läheneva suurürituse osalejaid koordineerides, sponsoritega suheldes, rahaasju arvestades või hiljem aruannet koostades. Kui see aeg langeb juhtumisi kokku eksamiperioodiga, võib tõesti juhtuda, et õppimine jääb hilistele õhtutundidele, mil aju juba puhkust nõuab, ning mõni aine võib lükkuda homse varna ehk järgmisesse aastasse.

Küllap suudavad selle arusaamaga suhestuda ka üliõpilasesinduste või korporatsioonide eestvedajad.

Prioriteedid on paigas
Kui lugeja pähe jõudis juba torgata hüüdlause „Prioriteedid paika!”, siis kutsun teda üles kujutlema elu Tartus ilma tudengipäevade või korporatsioonideta, meie kultuurimaastikku ilma huvialaühendustesse koondunud üliõpilasteta (nt üliõpilasteatrid, tudengikoorid) või Eesti ühiskonda ilma kasvulavata tulevastele kodanikuühendustele. Näiteks on meie rohelise liikumise juured teadupärast seotud Tartu üliõpilaste looduskaitseringiga, analoogseid näiteid leidub rohkesti.

Vinti üle keerates võiks koguni öelda, et ühiskondlikult aktiivsete tudengite prioriteedid on üllamad kui „tuupuritest” kursusekaaslastel, kellele on isiklik õppeedukus olulisem kui  mitmekülgsete ja harivate ürituste korraldamine teiste üliõpilaste jaoks. Õppimise ja õppetöövälise enesearendamise vahel tasakaalu leidmine on kunst, kus mustvalged lahendused ei toimi.

Lisaks õppetöövälisele tegevusele võib mõnikord õppetöö jalgu jääda ka õppetöö ise. Pean silmas viimase aasta tudengeid, kelle panustamine oma lõpu- või diplomitöö valmimisse võib võtta astronoomilisi mõõtmeid.

Õigus oma aega planeerida
Süvenemata küsimusse, kas üks EAP ikka on võrdne 26 töötunniga, tuleb vaid nentida, et üliõpilaste koormused lõputöö kirjutamises varieeruvad väga suurel määral. On neid, kes hakkavad kirjutama alles mõned nädalad enne töö esitamise tähtaega, teistest aga saavad juba aasta varem töölabori püsielanikud. Loodusteadlaste seas olen näinud, et juhendaja võib juba bakalaureuse üliõpilaselt nõuda peaaegu sama suurt pühendumust kui teistelt töörühma liikmetelt, mis tähendab tudengi jaoks näiteks nädalas 15 tundi laboris või välitöödel viibimist terve õppeaasta vältel. Ka kõige innukama üliõpilase ööpäev koosneb 24 tunnist ning paratamatult tuleb lõputöö nimel millestki muust loobuda – näiteks teistest ainetest. On üsna levinud, et kohustuslikud ained tehakse enne viimase aasta saabumist ette ära, et lõpus saaks pühenduda andmete kogumisele ja töö kirjutamisele. Kui aga seadus nõuab, et punktid peavad semestritele jaotuma ühtlaselt nagu või leivaviilule, võetakse tudengilt võimalus oma aega planeerida ja vastavalt vajadusele koormust kergendada või tõsta.

Iga kord pole asi laiskuses
On enesestmõistetav, et kui riik on koolitee kinni maksnud, on tudengil kohustus ükskord edukalt finišini jõuda ning praegune küllalt leebe süsteem on võib-olla tõesti sigitanud nii mõnegi „igavese üliõpilase”. Ei saa ka väita, et iga tudeng võiks oma edasijõudmatuse panna õppetöövälise ühiskondliku aktiivsuse arvele. Leidub hulganisti laisku tudengeid, kellele 30 EAP nõue ei ole tõepoolest täidetav vaid enesedistsipliini või kohusetunde puudumise tõttu. Kuid sama kindlasti leidub ka neid üliõpilasi, kelle jaoks toovad rangemad reeglid kaasa loobumise tegevusest, mille kadumine ei aitaks eluterve ühiskonna arengule teps mitte kaasa.

Lisaks võtab 30 EAP nõue tudengilt võimaluse oma õpinguid planeerida ja vastavalt vajadusele aineid ümber tõsta. Veidral kombel tuleb välja, et üliõpilase naelutamine auditooriumipingi külge sulgeks nii mõnedki õppimisvõimalused.


Published in: on 9. juuni 2012 at 00:34  Comments (1)