Sofi Oksanen “Puhastus”

Minu silmad kas ei ole näinud või ei mäleta, millal viimati suutis üksainus raamat tekitada säärast elevust, nagu viimastel kuudel eesti meedias toimunu. Ja mida rohkem räägiti, seda rohkem loeti, seda rohkem räägiti jne. Kus siis minagi pääsen, vaja olla popp ja noortepärane.

Lugu seisnes teadagi selles, kuidas õnnetu armastus ja paljude juhuste kokkulangemine (põhiliselt siiski õnnetu armastus) pani Aliidet tegema koletuid asju. Eks ta osaliselt kahetses ka, kuid surus seda kahetsust pidevalt alla, keskendudes enesekaitsele ja oma õnnetule armastusele, mis ikka iga aastaga aina õnnetumaks läks, isegi kui õemees Hans temaga ühe katuse all elas. Tõsi, Aliide elas seal küll oma abikaasa Martiniga, kellel polnud aimugi kapitaguses konkus redutavast Hansust. Aga ega see siis armastust ei jahuta, kui armastus ikka nii suur ja õnnetu on.

Ega see ei olnud ju Aliide elu ainus traagika. Eks teda oli ka vägistatud ja hingeliselt sandistatud, eks ta kartis kohutavalt kombel, et keegi sellest teada saab, eks ta oli abielus mehega, keda ta ei armastanud, ning eks ta saatis oma õe ja õetütre Siberisse. Aga seda kõike tegi ta ju armastuse nimel (kuigi armastus ei muutunud sellest kõigest hoolimata teps mitte õnnelikumaks).

No olgu, see õnnetust armastusest rääkimine ei ole antud teose puhul üldse popp ja noortepärane. Rääkida tuleb hoopis sellest, kuidas see esitab Eesti ajaloost siira ja tõetruu (kui soovid vastuvoolu ujuda, siis “üle vindi keeratud”) pildi ja kuidas kogu maailm mõistab meid nüüd paremini (vastuvoolu ujujad: “peab meid nüüd vägistajateks ja reetjateks”). Aga nii popp ja noortepärane ma paraku ei ole, nii et ma ei hakka sellest üldse rääkima. Sest minu arvates ei mõju romaan sugugi eesti ajaloo saladuste avajana, vaid lihtsalt ühe traagikast nõretava feministliku kirjatükina.

Ja ega see ei ole veel kõik. Jättes kõrvale raamatut läbiva veendumuse, et kõik mehed on saamatud jätised ja naised enamjaolt ka, aga siiski natuke vähem saamatud, oli mulle tegelikult kõige rohkem vastukarva hoopis Oksase kirjanduslik stiil. Lapsikud tarbetud pealkirjad, ebaloomulikud dialoogid, punnitatud metafoorid… no ei ole minu maitse. Raamatu lõppu lisatud protokollide mõte, mis vist seisnes raamatu sündmuste tagamaade avamises, jäi minu jaoks üsna kättesaamatuks, kuna oli päris osavalt peidetud raskesti jälgitavate ja väga kuivade lausete sisse. Karakterite ühekülgsusest ma ei räägigi, samuti mitte nende ebaeestlaslikust käitumisest – vana Aliide suhtlus kontvõõra Zaraga ei mõjunud teps mitte ühele õigele eesti memmele kohaselt.

Ahjaa, õige küll, Aliide ei olnudki üks õige eesti memm. Tema elu oli ju olnud üks suur hädaorg kõikide nende jälkide meeste tõttu. Aga seda enam ei sobi ta esindama Eesti ajalugu. Selle jaoks sobib ikka üks õige eesti memm paremini.

Ega see tegelikult ei ole nüüd kõige halvem raamat, mida ma lugenud olen. Kuid ei taha ma liituda selle kõrvulukustava kiidulauluga, pigem püüaks seda kuidagi tasakaalustada.

Advertisements
Published in: on 16. nov. 2010 at 22:05  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2010/11/16/sofi-oksanen-puhastus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Teised arvavad: “Sofi Oksase „Puhastus” on üsna kindlasti aasta kirjandussündmus Eestis, kuid hoopiski mitte tingimata aasta kirjandusteos ilukirjanduse kategoorias.” (Sirp, Kaarel Tarand, 18.12.09) “„Puhastus” on lugu ülekohtust, mida tegi üks riik teisele, üks õde teisele.” (EPL, Mari Klein, 16.01.09)
    http://noudmiseni.wordpress.com/2011/09/20/sofi-oksanen-puhastus/


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: