PÖFF Tartus – 10 filmi

Juhuks, kui mõnel on PÖFFi piletid ikka veel ostmata, siis toon siinkohal välja mõned Tartus linastuvad filmid, mida ma enne nägemist soovitada julgen. Järgnev valik on suuresti mõjutatud rahvusvaheliste filmininade arvamusest, minu isiklikest eelistustest, tänasest piletimüügi edukusest Tartus ja minu tujust. Kõikide filmide ja muu eluvajaliku info järgneva 11 päeva üleelamiseks leiab teatavasti siit: 2010.poff.ee

Kui PÖFFile kohe üldse ei jõua, siis need 3 treilerit võiks ikka ära vaadata:

Piim

Beebid

Müramuusika

… ja siis tuleb juba kindlasti mõistus koju ja jalad lähevad nagu iseenesest Cinamoni ja Athena poole. Järgnevalt veel 7 filmi (Tartus linastumise järjekorras), mida maha magada ei tahaks.

Valged aasad

Iraani film VALGED AASAD on nagu metafooririkas luuletus, mida võib tõlgendada mitmeti. Ühelt poolt on see lihtsalt melanhoolne, absurdne lugu kummalisest mütoloogilisest maailmast. Ent teiselt poolt leiab sealt seoseid tänapäeva Iraaniga.

Lugu raamistavaks dekoratsiooniks on ühtaegu rusuv ja kaunis Urmia soolajärv Loode-Iraanis. Keskealine mees Rahmat sõidab paadiga ühelt saarelt teisele ja kogub inimeste pisaraid. Ta on omamoodi pihiisa, kes ise on vait, kuid laseb inimestel oma kurbust ja leina väljendada. Käib jutt, et pisarad, mida ta hoolikalt oma klaaspudelisse kogub, muudab ta pärliteks ning patud saavad lunastatud, ent miks Rahmat seda tööd teeb ja mis ta pisaratega edasi teeb, jääb mõistatuseks. Igatahes loeme tema silmist isetust ja tõelist kaastunnet ning inimestele toob see kergendust.

Elu selle surnumere kallastel on täis ebaõiglust, igal saarel omal moel. Ühel neist tuuakse merele ohvriks noor neitsi, sest nii on lootust pääseda pikaleveninud põuast. Teda päästa püüdev noor poiss visatakse kividega surnuks. Teisel püütakse aga ravida kunstniku silmi, kelle jaoks ei ole meri mitte sinine, vaid iga kord kaunis ja kordumatu, näiteks punane. Inimesed on rõhutud nagu tänapäeva Iraanis. Ka režissöör Mohammad Rasoulof oli üks kultuuritegelastest, kes selle aasta valimiste järgsete meeleavalduste aegu arreteeriti.

Ent kes poliitikast ei hooli, võib nautida lihtsalt visuaalselt haaravat kulgemist soolaväljadel ning tunda, kuidas keegi su kurbust mõistab ja õrnalt pisaraid pühib.

(Filipp Kruusvall)

Printsess

PRINTSESS on lugu ühiskonna poolt vaimuhaigeks tunnistatud naisest, kes oma pulbitseva olemusega suudab parandada end ümbritsevaid inimesi ja oma elukeskkonda.

Filmi stsenaarium põhineb Anna Lappalaineni (1896–1988) elulool, kes veetis 50 aastat oma elust Tuusulas asuvas Kellokoski vaimuhaiglas, mida võib teatud mõttes pidadagi tema “elutööks”. Aastate jooksul võitis särav ja armastusväärne Printsess koos oma “õukonnaga” nii kaaspatsientide ja haigla personali kui ka ümberkaudse külarahva imetluse ja austuse, mille kinnituseks on Printsessile Kellokoski haigla parki püstitatud ausammas.

Peamiselt 1940. aastate lõpus ja 1950ndatel hargnev lugu annab lisaks Printsessi ja teda ümbritseva maailma vastuolulistele suhetele hea ülevaate tollastest ravimeetoditest vaimuhaiglates ja kavandavatest reformidest. Tragikomöödiat ja ajaloolist draamat segav film pakub häid rollitäitmisi Soome tähtnäitlejatelt (Krista Kosonen, Peter Franzén, Samuli Edelmann jt), jäädes kokkuvõttes kõlama helgemal noodil.

PRINTSESS on seni peamiselt dokumentaalfilme teinud Arto Haloneni esimene mängufilm, milles särava pearolli teeb Katja Kukkola.

(Tauno Maarpuu)

Ei midagi isiklikku

EI MIDAGI ISIKLIKKU on Urszula Antoniaki julge mõtte ja teostusega minimalistlik täpne debüütfilm üksindusest. Kahe üksiku hinge, üksiku inimese kohtumisest maaliliselt kaunis, ent ka veidi karmikoelise loodusega paigas Iiri läänerannikul. Mehe ning naise kohta ei öelda meile midagi. Terve film on nii vaatajaile kui ka peategelastele täis libisevaid aimamisi, pidevat pinevust, õrna ärevust, mahedat huumorit ja pealkirjale vaatamata teineteist peegeldavat kerget uudishimu. On aimatav, et naine põgeneb, sest tema näoilmetes ja kogu olemises on piina ja maailmatõredust. Mehe mineviku kohta saab viiteid ainult tema elamise paigast ja viisidest. Nad hakkavad koos ühe katuse all elama, vanem paikne mees (Stephen Rea) ja noorem vagabundlik naine (Lotte Verbeek). Ei ühtki isiklikku küsimust, selline on kokkulepe. Isegi nime mitte. Lihtsalt “Sina” ja kõik. Omamoodi idülliline ja omamoodi eraklik mõistulooline film, mis meenutab ehk otsapidi Kim-Ki Duki filmi “Kevad, suvi, sügis, talv …”. Omas teises toonis muidugi, mille lootuseks on tabula rasa’liku puhta seisundi hoidmise võimalikkus kahe üksildase inimese vahel. See on äärmuslikule aususele üles ehitatud ilus film, kus sõnu on vähe ning inimene saab lõpuks just selle, mis ta välja ütleb. Ei midagi isiklikku, ainult kristallpuhas elu, ent kas seegi pole … liialt isiklik?

(Kaarel Kuurmaa)

Onu Boonmee, kes mäletab oma eelmisi elusid

Onu Boonmee (Thanapat Salsaymar) kannatab ägeda maksahaiguse käes ja otsustab veeta oma viimased elupäevad omaste keskel Tai maakolkas. Ootamatult külastavad meest tema kadunud kaasa vaim (Natthakarn Aphaiwonk) ja ammu surnud poeg – mitte inimese, vaid inimsuuruse ja leekpunaste silmadega karvase eluka kujul.

Oma eelmistes eludes uidates mõtiskleb Boonmee oma tõve põhjuste üle. Filmi lõpupoole rändab koos perega läbi džungli ning jõuab kauni ja salapärase koopa juurde – see on tema esimese elu sünnipaik ja siin tahab lõpetada oma praeguse elu.

Meeldesööbivamad kaadrid filmis on need, kus loomakujulised vaimud (kellest üks on ka Boonmee kadunud poeg) metsast välja tulevad. Võluva viitena vanamoodsatele õudusfilmidele kehastavad vaime lihtsalt odavas gorillakostüümis näitlejad, kelle tulipunased silmad juhivad vaataja tähelepanu kostüümide tavapärasuselt kõrvale. Taaskord viskab Weerasethakul veidi vimkat ja annab publikule võimaluse naeru lagistada.

ONU BOONMEE, KES MÄLETAB OMA EELMISI ELUSID on elegantselt kunstiline film, mis on ühtaegu visuaalselt võluv ja haaravalt lustlik. Kindlasti ei meeldi see kõigile, kuid sama kindlasti ei lähe see meelest kellelgi, kes filmi kord näinud.

(Mark Adams)

Usutunnistus

USUTUNNISTUS on film kolmest noorest Berliinis elavast moslemist Maryamist, Samirist ja Ismailist, keda seob omavahel mošee, mida nad aeg-ajalt külastavad. Kõik kolm on ühel või teisel põhjusel teelahkmel, kus nad peavad leidma vastused küsimustele kes nad on, keda nad armastavad ja millesse usuvad ning mida üldse tähendab olla moslem nüüdisaegses Berliinis. Filmi režissöör Burhan Qurbani on ise öelnud, et see film ei ole religioonist. “Selle asemel tahtsin rääkida lugusid inimestest. Inimestest, kes loomulikult on osa teatud kogukonnast. Ja muu hulgas ma puudutasin nende ühise usu ja kultuuri temaatikat, nagu ka sisemisi konflikte ja vastuolusid, mis tulevad kaasa moslemiks olemisega Saksamaal. Ma tahtsin teha filmi inimestest kriisis, ekstreemsetes olukordades.” Filmi pealkiri ise tähendab islamis usu avalikku tunnustamist. Eelkõige viitab see inimese otsusele valida oma eluks üks tee ja sellele kindlaks jääda. See ongi see, mida filmi peategelased üritavad leida. Nad otsivad vastused neid vaevavatele küsimustele, et seeläbi leida õige suund nende elule, mis ei läheks vastuollu ka islamiga.

Metsasügavuses

Režissöör Benoît Jacquot’ käe all valminud veidra, kummitusliku ja äraspidise filmi sündmused algavad aastal 1865. Timothée (Nahuel Perez Biscayart), kes teeskleb, et on kurttumm, saabub Lõuna-Prantsusmaal asuvasse külakesse. Teda lummab tütarlaps Joséphine (Isild Le Besco), kohaliku vaestearsti tütar. Lahke pereisa võtab uksele koputava näljase noormehe enda seltsi einestama, kuid õhtusöögi ajal teeb Timothée peretütre peal mingeid kummalisi trikke. Selgub, et tal on naise üle nõiajõud – ta suudab kombeka Joséphine’i kukutada hüpnoosi, saata ta kuhugi une ja ärkveloleku piirimaile ja teha tüdrukuga, mida hing ihaldab. Kuigi viimane teda pelgab, on Timothée mõjujõud nii suur, et tal õnnestub Joséphine kodunt röövida. Läbi sügava laane rännates kogevad nad toorest iha ja sügavat õrnust – metsaline Timothée on Joséphine’i jaoks samaaegselt sügavalt eemaletõukav ja meeletult ligitõmbav. METSASÜGAVUSES on psühhoanalüütiline, mitmetähenduslik ja kuidagi rahutukstegev film, mis käsitleb vastandite tõmbumist ning vaagib allumise ja vägivalla teemat seksuaalsuses.

(Maria Ulfsak-Šeripova)

Tualett

Ray on anonüümses Ameerika väikelinnas elav varajases 30ndates ontlik insener, kes üle kõige elus armastab detailideni viidud korda ning robotite mudeleid. Pärast ema ootamatut surma on Ray pika mangumise tagajärjel nõus koju kolima, et ajutiselt hoolitseda mitte just kõige tavalisema perekonna eest. Metal-tšikist noorema õe Lisa unistuseks on õhukitarri maailmameistrivõistlustel osaleda ning klaverivirtuoosist vend Maury kannatab sotsiaalfoobia hoogude all, julgemata kodust väljuda. Tagatipuks elab maja ülakorrusel noorukite jaapanlannast vanaema Baachan, kes räägib sama vähe inglise kui noored jaapani keelt ning ohkab sügavalt iga kord, kui ta hommikuti tualetist väljub, pööramata noortele mingisugust tähelepanu. Veidra kolmiku omavahelisest suhetest lahti rulluvas kaoses hakkab Rayle üha rohkem tunduma, et järsku vanaema pole see, kes ta paistab. Tõe väljaselgitamiseks tellib Ray geenitesti, mille tulemused on veel ootamatumad kui ta iganes arvata julges. Naoko Ogigami tragikomöödia TUALETT on südamlik, helge ja isegi nunnu, kuid samas nukkermagus lugu kultuuride ning erinevate põlkondade kokkupõrkest. Filmis pöödub Ogigami taas tagasi oma lemmikteemade – väikeste veidrustega leppimise ning enese ja üksteise taasleidmise juude, heites samas mõnusat nalja nii Läänes levinud Jaapani kultuuri kirjeldavate stereotüüpide kui ka Lääne kultuuride eliitaarsuse üle. Kuigi Masako Motai kehastatud vanaema on jaapanlanna, on TUALETI sõnum universaalne – me kõik oleme unikaalsed oma väikeste veidruste ja vigadega. Õppigem neid enese ja oma lähedaste juures armastama enne, kui meid ükskord esinevanemate juurde ülakorrusele kutsutakse.
(Sten Saluveer)
Advertisements
Published in: on 25. nov. 2010 at 00:33  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2010/11/25/poff-tartus-10-filmi/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Ma lähen ka tänavu esimest korda PÖFFile 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: