Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”

Tavaliselt alustaks ma raamatuteemalist postitust niivõrd-kuivõrd objektiivse sisukokkuvõttega, kuid antud teose puhul tundub see kuidagi kohatu. Kuigi Tomaši, Tereza, Sabina ja Franzi tegemistest on Milan Kundera päris mitu lehekülge kirja saanud, on need elud ju suhteliselt tühjad. Kolitakse siia-sinna, armastatakse, reedetakse, nähakse unenägusid, käiakse koeraga jalutamas, represseeritakse, süüakse, seksitakse ja surrakse – aga mis siis. Tegelased läbivad kõik kohustuslikud punktid, monotoonselt ja paratamatult, seistes pidevalt silmitsi kitšiga (minu meelest oleks “klišee” parem sõna, aga see selleks) ja püüdes sellest läbi tungida. Sabina mässab oma kunstiteostes, Tomaš oma vankumatus põhimõttekindluses, Franz Sabinat armastades ja Tereza… Tereza mässab nii, et keeldub mässamast, pidades end selle jaoks liiga nõrgaks, ning enesele aru andmata suunab just sel viisil Tomaše elu.

Kuid ka kõige intensiivsematel hetkedel – näiteks kui Tereza otsustab naasta Prahasse, või kui Tomaš seisab silmitsi valikuga karjäär vs tõekspidamised, või kui Franz peab halvatuna lebades taluma oma naise täielikku ülemvõimu – on tegelaste käitumine ikka ja jälle justkui determineeritud ja tähtsusetu. Mitte ainult, et nende üle valitseb poliitika, võimuorganid, okupatsioon ja kahtlased võõrad, kuid ka sisemiselt piirab nende valikuid nende endi taust, nende kogemus, ihad ja ka hetkeline meeleolu. Ega lõppude lõpuks pole langetatud otsusel niikuinii erilist kaalu, sest kui see kord on tehtud, on ta ka ainus võimalik valik.

“Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega parandada seda oma tulevastes eludes.”

Ja kaks tegelast ei käitu samas olukorras kunagi ühtemoodi. Taustad on liiga erinevad, temperamendid on liiga erinevad ja valestimõistmine on väga kerge tulema. Võiks koguni küsida, kas üksteise lõpuni mõistmine üldse on võimalik. Lihtne sõnastus kõlaks nii, et inimene on oma keskkonna produkt, seetõttu kordumatu ning just see piirab meie empaatiavõimet. Kuid midagi sellist Kundera ilmselt silmas ei pidanud. Kundera teab, et põhjus-tagajärg seos on väga harva otsene ja ühesuunaline.

Mis puutub teose pealkirja, siis kiputakse selle tõlgendamisel ikka rääkima sellest, kuidas Einmal ist keinmal, ehk ühekordne juhtumine on üldse mitte juhtumine. Ja olemise talumatu kergus väljendub selles, et iga inimelu ongi ühekordne sündmus  – mis ühest küljest ju vabastab meid vastutusest ja õigustab sihitut elu, kuid muudab meid ka muserdavalt tähtsusetuks. Sellest kõigest rääkis Kundera tõepoolest. Aga ta rääkis ka hoopis teistsugusest kergusest.

“Eludraamat saab alati väljendada raskuse metafooriga. Me ütleme, et inimesele on langenud mingisugune koorem. Inimene kannab ära selle koorma või ei kanna, vajub kokku selle all, maadleb sellega, kaotab või võidab. Aga mis oli tegelikult juhtunud Sabinaga? Mitte midagi. Ta oli hüljanud ühe mehe, kuna oli tahtnud teda hüljata. Kas mees jälitas teda? Maksis talle kätte? Ei. Sabina draama polnud raskuse või kerguse draama. Sabinale polnud langenud mitte mingit koormat, vaid hoopis olemise talumatu kergus.”

Sest näiteks mind ei morjenda niivõrd see, kui minu olemine ei vajuta maailmasse mingit sügavat jälge. Küll aga on talumatu see, kui maailm ei vajuta minusse.

“Kõige raskem koorem muserdab meid, me nõrkeme selle all, see surub meid vastu maad. Kuid kõikide aegade armastusluules ihaldab naine, et teda rõhuks mehe keha raskus. Niisiis on kõige raskem koorem ühtlasti ka elu kõige intensiivsema ülesande täitmise kujutis. Mida raskem on koorem, seda lähemal on meie elu maale, seda ehtsam ja tõelisem ta on.”

Advertisements
Published in: on 29. apr. 2011 at 19:08  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2011/04/29/milan-kundera-olemise-talumatu-kergus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. “Olemise talumatut kergust” sul ju kenasti harutatud. Kuid Kundera ongi sellepärast Kundera, et teda saab igaüks harutada oma kombel. Ja lõputult. Kui püüan omal kombel siis umbes nii. Nüüdse ajastu inimene, eriti kui ta on kogenud nõuka aega, tajub tohutut, peaaegu piiramatut vabadust. Ühest küljest see joovastab, teisest küljest rusub. Umbes nii, et “Kui kõik on võimalik, siis pole miski võimalik”. Inimesed usuvad, et nad on vabad ja tajuvad samal ajal, kuidas see vabadus koormab. Tegelikult on vabadus ju ühtlasi kohustus, sellega peab midagi ette võtma. Palju lihtsam oleks, kui me vabadus ehk siis kohustus oleks väiksem ja piiratum. Meele selgust otsida on vaevalisem kui meele lahutust ( kirjutasin MEELEGA lahku ). Askeldada ja kiirustada, end uputada argitoimetustesse on mugavam, kui aeg peatada ja iseendasse vaadata.
    Vasti, ma loodan, jõuad sa Pelevini raamatus “Tšapajev ja pustota” tsitaadini ” Ja milleks sõnad, kui taevas on tähed ? ” Minu meelest sama hea kui need Kundera kolm sõna. Oi, kuidas ma seda oma peas parajasti erinevatel viisidel harutan. Oleks vahva teada, kas ka sina, kui Peleviniga sinnamaani jõuad.

    Hendrik


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: