Mati Unt “Sügisball”

Ma tunnen küll seda meeleolu, mida „Sügisball“ jäädvustab, me kohtume mõnikord. Ta tabas mind paar nädalat tagasi, ajendas raamatut kätte võtma ning püsis minuga, kuni lugemise lõpetasin. Ma naudin tema külaskäike ja meil klapib hästi, kuid ta tuleb ja läheb ettearvamatult ning mul ei ole kunagi südant teda kinni hoida. Niisiis, polnud parata, peagi pärast teose lõpetamist tulin taas elule.

Tahtsin seda sissejuhatuseks öelda, et järgnevat arutelu oleks lihtsam pastakast välja imeda ka praegusel hetkel, mil teineteisemõistmine minu ja „Sügisballi“ vahel ei ole enam aktuaalne. Siiski, midagi taolist tekkis meie vahel:

Raamat algab sellise lausega:

Midagi pidi ju juhtuma.“

Pidi nagu jah. Järgneb 182 lehekülge, millest igaühel hiilib ootusärevus, valmisolek millekski suureks, mis tuleks ja muudaks elu, võõpaks hallid paneelmajad vikerkaarevärvidesse ja seoks maailma tervikuks. Kust see suur asi tulema peaks? Igatahes mitte neist, kes seda ootavad.

Eero, August Kask, arhitekt Maurer, Laura, šveitser Theo ja väike Peeter – iseenesest üpris kirju seltskond. Üks on küünik, teine naiivik, mõni mängib märtrit, mõni lepib kõigega. Inimloomuse kohta ei püütagi midagi öelda. Asi on hoopis keskkonnas, milles elatakse. Inimesed on küll erinevad, kuid neid ümbritseb samasugune paratamatu udune maailm, mis vägisi oma asukaid üksteisest distantseerib. 1970.-te Mustamäe on koht ilma ajaloota, determineeritud ruum, kus kõrguvates hoonetes asuvad korterid „on lihtsalt laotud üksteise peale“. Inimesed samamoodi on lihtsalt laotud üksteise peale.

Luuakse siiski ka mõned kontaktid. Tõsi, tihtipeale ühepoolsed. Näiteks August Kase kommunikatsioon välismaailmaga toimub õhtuti pikksilma vahendusel. August Kask teeb hoolega statistikat aknast paistvate majade ja inimeste kohta. Mõned olulised tähelepanekud kõlaksid järgnevalt:

Paarikümnel rõdul kuivas tavaliselt pesu ja see arv jäi ikka konstantseks, ainult pesu kuivatavad rõdud vaheldusid, enamikus oli selleks potentsiaalne võimalus, neile olid tõmmatud nöörid. Neljakümne kahel rõdul kasvasid spetsiaalsed rõdulilled (osa küll ainult suvekuudel, üheaastased või viidi talveks tuppa). Kahekümne viiele rõdule (144-st) olid asetatud suusad.“

Ka Peeter vaatab inimesi aknast. Tema tähelepanekud on sellised:

Kui läks korraga mitu meest, siis läksid nad kaklema. Kui läks korraga mitu naist, siis läksid nad sünnipäevale. Kui läksid üks mees ja üks naine, siis läksid nad koju. Kui läks üks mees või üks naine, siis tulid nad töölt.“

Mõned inimesed kohtuvad ka üksteisega. Näiteks Eero ja Laura kohtuvad. Nemad abielluvad.

Theo on napsu- ja naistemees, kes tunneb teiste inimeste vastu teatud põlgust, kuna need ei taipa midagi universumi sügavustest. Lisaks psühholoogiale huvitub Theo astroloogiast, eks need kaks ole ju tihedalt seotud. Theo põrkub muuseas ka arhitekt Maureriga, kes Theo restorani õhtustama tuleb. Maurer muidu on selline mees, kellele meeldiks õnnelik olla, kuid ei julge. Theole seevastu ei meeldiks õnnelik olla (õnneks ta seda ei olegi).

Tegelasi on veel. Nad on indiviidid ja oma isiklikul kombel on nad kõik saamatud. See suur ja särav jääbki tulemata.  Tähendusrikkad argipäevad, sündmused ja faktid reastuvad vertikaalselt (ajas) ja horisontaalselt (ruumis) nagu pikslid ekraanil, kuid moodustub ähmane pilt, milles puudub terviklikkus ja ilu. Vähemalt nende vaatajate jaoks. Mustamäe on ikka Mustamäe ja pole miskit parata, kui mets puude tagant ei paista.

Laenan lõpetuseks taaskord Undi sõnu. Siin on mõned pikslid meie maailma korralduse kohta:

Viirused vajavad enamasti keskkonda, kus oleks elusrakke. Suur osa baktereid vajab hapnikku, väiksem osa ei vaja. Üks liik baktereid elab isegi penitsilliinis, aga see polegi küll nii suur ime. Amööb elab põhjamudas. Kambrilised elavad lubikodades. Kingloomad elavad heinaleotises. Paelussid elavad inimeste sooltes. Taimede juured on enamasti mullas või liivas või ka vees. Seened parasiteerivad tihti teistel organismidel. Kasepuravik elab kaskede all, lilla ebaheinik kuusikutes, soomustindik prahihunnikutel, külmaseen kändudel. Palm, kaktus, agaav ja aaloe elavad kõrbes, kummipuu ürgmetsas, tulp Hollandis. Järve- ja jõekarbid elavad oma karpides.“

Advertisements
Published in: on 16. okt. 2011 at 22:49  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2011/10/16/mati-unt-sugisball/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: