PÖFF 2011 Tartus – 10 filmi

Taas on kätte jõudnud need imelised kaks nädalat, mil tuleb ülejäänud maailm ooterežiimile jätta ja seada sammud kinosaalide mustade seinte vahele, et seal pikki tunde teiste inimeste eludes sobrada. Neile, kel Tartus linastuvates filmides orienteerumine ajab pea ringi käima, pakun järgnevalt välja 10 filmi – üks igaks päevaks alates tänasest – mille vaatamiselt võib mind kõige tõenäolisemalt tabada. Suurema infotaluvusega lugejale on abiks PÖFFi kodulehe Tartu sektsioon, kust leiab kõikide Tartus linastuvate filmide tutvustused ja ajakava. (Ka Tallinna omad on PÖFFi kodulehel üleval, muide.)

Esmaspäev, 20.11. kl 20 Athena – “Ühe hiinlase juhtum“ (Vitamiinilaks)

Roberto on vaikne mehike, kellele meeldib elu väikesi rõõme nautida. Ta peab oma suguvõsa vana poodi, elab üksinda oma vanas majas ja tegeleb päevast päeva sama asjaga; tundub, nagu oleks ta ehitanud enda jaoks kaeviku, kus mitte miski ega mitte keegi ei suuda tema universumit kõigutada. Ühtäkki aga muudab tema maailma kummaline vahejuhtum: autost, mis seejärel kiiresti ära sõidab, visatakse välja mees, kes oskab ainult hiina keelt ega tunne Buenos Aireses mitte kedagi. Roberto tunneb endas sundi meest aidata ja ilma et ta sellest isegi aru saaks, satub hiinlane tema üksildasse majja. Mehe kummaline sealviibimine vallandab kentsakate situatsioonide jada selles magushapus ja kohati mustas komöödias. Suhtlemisnappusest tekkinud probleemid, vahemaad inimeste vahel ja hirm elu ees on vaid mõned teemadest, mida teravmeelselt lahatakse selles armsas ja köitvas filmis, mis publiku kiiresti ja nauditavalt endasse haarab. Kuid õrnusest tulvil tragikomöödial on veel üks oluline trump: siin astub üles üks kõigi aegade parimaid Argentina näitlejaid, Ricardo Darin, esitades publiku lummamiseks omaenda versiooni filmist “Enam paremaks minna ei saa”. (Javier Garcia Puerto)

Teisipäev, 21.11. kl 22.00 Cinamon – „Vaheseinad“ (Panoraam)

Maailmas on üha rohkem inimesi, ent aina raskem hingesugulast leida. On see paradoks või ülerahvastatuse loogiline tulem? Ringisagivatest inimestest pungil tänavatel on ju peaaegu võimatu üht inimest üles leida. Nii kohtuvad ka Mariana, arhitektiharidusega vaateaknakujundaja, ja Martin, fotograafiahuviline veebidisainer, enesele teadmata alatasa tänaval, poes ja ujulas, ent kõnnivad alati üksteisest mööda. Mõlemad on hiljaaegu vallaliseks jäänud ning supersaadaval, ent tõenäosus üksteise leidmiseks näib olevat minimaalne, vaatamata sellele, et nad on peaaegu naabrid. Ent neid lahutavad majade külgseinad. Ühelt poolt on VAHESEINAD lugu suurlinlaste võõrandumisest, üksindusest ning abitutest katsetest teistega kontakti leida, romantiline komöödia armastuse otsimisest. Ent samas läbinägelik ja visuaalselt paeluv segameedialine katse mõista ühe linna, Buenos Airese hingeelu. Taretto joonistab oma debüütfilmis oskuslikult välja tänapäeva linnaühiskonna vastuolud: mastaapse linna rahvarohked tänavad kontrastina ühetoalistele “kingakarpidele”, kus inimesed elavad; avalik ruum kui näiliselt jagatud ruum, kus ometi üksteist ei märgata, ning pealtnäha isoleeritud korterid, mis ometi läheduseks ruumi pakuvad; üksindus keset masse ning klaustrofoobia käsikäes agorafoobiaga. Need ühiskondlikud ja inimlikud vastuolud seob ta linnas eneses ilmnevate konfliktide, linna arhitektuurse kaose, planeerimata, kontrollimatu ja hoomamatu dünaamikaga. (Katre Pärn)

Kolmapäev, 22.11. kl 20.00 Cinamon – „Hommiku-, lõuna- ja õhtusöök“ (Panoraam)

HOMMIKU-, LÕUNA- JA ÕHTUSÖÖK on nn autobussifilm ehk mitme režissööri nägemus samal teemal. Kolm Aasia naisrežissööri Hiinast, Taist ja Singapurist jutustavad igaüks oma vaatenurgast loo, mille keskmes on üks söömaaeg, armastuse keerdkäigud ja inimsuhete olulised küsimused. “Hommikueines” läheb naine külla oma meessõbrale Hiinas Nanjingi linnas, kus nad söövad koos hommikust, jalutavad looduspargis ja arutavad tulevikuplaane. Episoodis “Lõuna” teeb Tai tüdruk koolist poppi, et lõunatada koos parima sõbraga ja minna kinno. “Õhtusöögis” meenutab vana Singapuri naine oma minevikku ja meest, kellega ta lootis tulevikku veeta. Rahulikus tempos kulgevad romantilised lood annavad vaatajale hea võimaluse tegelastega suhestuda ja võtta hetk, et mõtiskleda igavikulistel teemadel endagi elus. “Hommikueine” ja “Lõuna” on jutustatud melanhoolsemas laadis, “Õhtusöök” on teistest meelelahutuslikum ja pikitud helgema huumoriga. (Tauno Maarpuu)

Neljapäev, 23.11. kl 22.00 Cinamon – „Habemus Papam – Meil on paavst“ (Panoraam)

Vatikani Püha Peetruse väljaku täis inimesi ja miljonid teised kogu maailmas on ootusärevuses. Igat karva naljakate aktsentidega kardinalid on konklaavi pidama kogunenud, et valida uus jumala esindaja maa peal. Juhtub aga see, mida keegi pole oodanud. Väljavalitu ei ole valmis püha koormat kandma. Kivistunud doktriinid ei lase olukorrale paindlikult läheneda ning kogu maailma tähelepanu koorma all peab Vatikani poolakast tsiviilesindaja (Jerzy Stuhri mahlakas osatäitmine) värske jonniva paavstikandidaadi paavstikoja rõdule rahvast tervitama saama. Kohale kutsutakse ateistist psühholoog (Nanni Moretti ise). Selle peale laseb paavst jalga. Morretti ei ole libastunud kerge komöödia loomisele, kuigi võimalusi selleks oleks küllaga (võib-olla poleks ta sel juhul saanud luba Vatikanis filmida). Stseenid Moretti kehastatud psühholoogi ponnistustest rahutuid ja pisut ulakaid kardinale maa peal hoida on lihtsalt suurepärased. 85-aastane Michel Piccoli kehastab paavstiks valitavat kardinal Melville’i sellise südamlikkuse ja siirusega, et mõjub vaatamata filmi lõpplahendusele (või õigemini just tänu sellele) tõelise pühamehena. Melville’is lööb lõkkele elujanu ja ta ei suuda leppida, et kõik olnu kaotab nüüdsest igasuguse tähenduse. Ta purskab välja selle, mis ilmselt iga jumala maapealse asemiku hinge on vaevanud. Konnates mööda öiseid pagarikodasid ja linnatänavaid, maitseb ta mõrkja nukrusega elu väikeseid ande. Moretti sõnum sellest, kes võiks Jumala maapealse koha täita, on selge ja lihtne. (Dagmar Raudam)

Reede, 25.11. kl 21.30 Cinamon – „Pöialpoiss“ (Foorum)

Pöialpoiss koos oma nelja venna ning emaisaga elab sügavas metsalaanes ümbritsetuna vaid tigedalt ulguvatest huntidest ja kõrgustesse sirguvatest puudest. Kuna vaesel perekonnal lõpeb peagi toidupoolis, otsustavad laste vanemad raske südamega lapsed metsa ära eksitada, et nad ei sureks nälga, vaid leiaksid oma lõpu teisel viisil. Kaks korda suudab Pöialpoiss isa üle kavaldada ja oma vennad taas kodumajja viia, kuid viimane kord jääb ka tema hätta ning ees ootavad pime öö ja kurjad hundid … Lõpuks leiavad poisid metsast siiski üles ühe maja ja paluvad varjupaika, teadmata, et selle maja peremees armastab üle kõige inimliha! Tegelikult võib PÖIALPOISSI vaadelda ka kui õudusfilmi. Kuulsast Perrault’ muinasjutust on ennegi tehtud erinevaid filmivariatsioone, aga niivõrd kummalist ja kõhedakstegeva atmosfääriga filmi siiski vist mitte kunagi. Uurides režissööri tausta, saab selgeks, miks see lugu nii süngevõitu näib. Nimelt on lavastaja Marina de Van ühe esimese prantsuse uue laine horrortaiese “In My Skin” tegemise taga, see seletab nii mõndagi. Režissööri sõnul huvitaski teda filmi tegemise juures lapsepõlvehirmude ja fantaasiate põimimine maailma vägivaldsusega, mis käsikäes kõnnivad ju päevast päeva sisse ka meie igapäeva. Hoiatuseks, et ärge tulge filmi vaatama kogu perega. Vaevalt, et teie lapsukesele meeldib vaadata stseeni, kus näljapiirile viidud perekonna söögilauale tuuakse äsja supikatlas keedetud koerakutsikad. Kes aga armastab natukene teistmoodi muinasjutte, siis sellele võib PÖIALPOISS pakkuda elamuse. Igatahes “Püha Tõnu kiusamiseski” omapärase ja mitmetimõistetava rolli sooritanud Denis Lavant teeb taas etteaste mitte just kõige normaalsema tegelaskujuna ja see väärib juba omaette vaatamist. (Helmut Jänes)

Laupäev, 26.11. kl 16.00 Cinamon – „Oled sa seal?“ (JustFilm)

Taipei, Taiwan. Professionaalsete arvutimängurite maailmameistrivõistlused. Jitze on üks parimaid, tõeline supersõdur virtuaalsuses. Pärast liiklusõnnetuses hukkunu nägemist midagi aga muutub. See ei ole surmahirm, mis teda painama hakkab, vaid mingi muu küsimus. Midagi, mida ta isegi küsida ei oska, ent tundub puudutavat kogu tema eksistentsi ning maailma(sid), milles ta elab. Segadusse ei too leevendust ka piltilus Min Min, kellel tundub olevat sarnaseid küsimusi, kuid kellega kokkupuuted kujunevad ebaloomulikult kohmetuteks. Tung kellegagi midagi jagada, mingitki ühisosa leida, veenmaks end, et see maailm on ikka päris, ei lase aga alla anda ning suunab nad uude kanalisse – virtuaalsusesse. David Verbeeki hüpnootiliselt ilus film uurib läbi mitmetähendusliku, ent moraalitsemiseta esitatud loo arvutimängude ja interneti, loodusliku ja tehisliku, reaalsuse ja virtuaalsuse mõju inimpsüühikale. Kas reaalsus, see nii nimetatud päris maailm, mis meid füüsikaseaduste, meie vananevate ja lagunevate, looduse poolt määratud kehade tõttu nii palju pärsib, on ikka parem kui virtuaalsus? Kas reaalsus on üldse rohkem päris kui virtuaalsus või on see kõik üldse meie ettekujutus, aju konstruktsioon, midagi, mida iga hetk lõputult uuesti loome ja milles lõputus üksinduses viibime?

Pühapäev, 27.11. kl 16 Athena – „Maismaa“ (Panoraam)

Kaks naist, üks neist saarlane ja teine võõramaalane: üks mõjutab dramaatiliselt teise elu. Kuid nad mõlemad unistavad teistsugusest tulevikust, paremast elust oma lastele ja elust maismaal. Maismaa on küll meresõitjate ihaldatud sihtkoht, kuid seegi võib osutuda saareks, millel on oma sügavalt juurdunud tavad. Perekond Pucillo on sunnitud leppima paikse eluga. 70Aastane Ernesto ei raatsi mingi hinna eest loobuda oma lagunenud kaluripaadist. Tema 20aastane pojapoeg Filippo, kelle isa jäi merel kadunuks, on kahevahel: kas hoida oma vanaisa või onu Nino poole, kes loobus kalapüügist ja hakkas selle asemel turiste püüdma. Filippo lesestunud ema Giulietta tajub, et saare peatunud aeg on nad kõik üksteisele võõraks muutnud ja et ei temal ega ta pojal pole mingit tulevikku. Tuleviku nimel tuleb neil julgus kokku võtta ja saarelt ära kolida. Kriitikute ja publiku üksmeelse aplausi pälvinud MAISMAA esilinastus tänavu Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammis. Film on esitatud Itaalia poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Esmaspäev, 28.11. kl 19.30 Cinamon – „Vulkaan“ (Võistlusprogramm EurAasia)

Islandi režissöör Runar Runarsson on oma varasemate lühifilmidega kandideerinud nii Oscarile, Euroopa Filmiauhinnale kui ka Kuldsele Palmioksale. Korralik, lihtne ja nukker põhjamaine draama VULKAAN on tema esimene täispikk mängufilm, ja noore mehe debüütfilmi kohta üsna ebatavalisel teemal – tegu on nimelt vanainimeste armastuslooga. Õigemini looga ühest islandi vanamehest, kes leiab läbi saatuse keerdkäikude uue põhjuse elamiseks. Töölt pensionile minnes on Hannese (Theodór Juliusson) edasise elu plaan järgmine: “Eks ma jään vanemaks ja siis lõpuks suren ära.” Mehe näol pole tegemist just suhtlemisgeeniusega – ta on pidevalt torssis, lapsed ja lapselapsed käivad talle närvidele, oma naist Annat (Margrét Helga Jóhannsdóttir) ta küll armastab, kuid sellegi väljanäitamine käib üle kivide ja kändude. Kui Anna raskelt haigeks jääb, muutub kogu Hannese elu – mees otsustab naist mitte hooldushaiglasse saata, vaid hakata ise tema eest hoolitsema, ja seda tõenäoliselt esimest korda kogu nende pika abielu vältel. Film toob arukalt välja põlvkondadevahelised erinevused ja kardinaalselselt erineval ajal kasvanud inimeste võimetuse üksteisega kontakti leida, rääkides samas ka sellest, missugune saladuslik tunne on armastus – kõrvalt vaadates ja arvustades ei mõista keegi kunagi seda, mis kahe inimese vahel tegelikult toimub. (Maria Ulfsak-Šeripova) VULKAAN on esitatud Islandi poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Teisipäev, 29.11. kl 22.00 Athena – „Iseenda jälgedes“ (Võistlusprogramm EurAasia)

Maalikunstnik Miquel Barceló, endisest sõdurist rännumees, jõuk mustanahalisi bandiite ja seltskond, kes otsib vana punkrit, mida hüütakse kõrbe Sixtuse kabeliks. Kõik nad ajavad legendaarse Prantsuse kunstniku Francois Augiérase jälgi, kes uskus, et parim viis jälitajad ära petta on kõndida mööda iseenda jälgi tuldud teed tagasi. Ja samal ajal püütakse siin avastada Aafrika erinevaid mõistatuslikke ja võluvaid palesid. Mõistatustest tulvil seiklusfilmi sündmused leiavad aset Senegali kauneil maastikel, taustaks lummav muusika. Filmi tegevus kulgeb üle luidete nagu kuiv kõrbetuul – nii nagu liiv liigub tuules siia-sinna, põikab ka filmi sündmustik üha ootamatuisse paigusse. Kõik see kokku on justkui mosaiikpilt, mis tuleb vaatajal endal kokku panna. Isaki Lacuesta, Hispaania filmikunsti oma põlvkonna üks põnevamaid loojaid, balansseerib alati väljamõeldise ja reaalsuse piiril ning mängib oma tegelaskujude varjatud olemusega. Selle Aafrika mandril areneva muinasjutuga ületab ta väljamõeldise ja reaalsuse piiri ning see tõi talle ka peaauhinna San Sebastiani festivalil. (Javier Garcia Puerto)

Kolmapäev, 30.11. kl 17.30 Cinamon – „Kala ja sibulad“ (Doc@PÖFF)

Meie seas ja meie keskel Eestis elab tuhandeid vene vanausulisi ehk staroveeretseid. Peale Tartu ja Tallinna koguduste on suurim ja tegelikult väljapaistvaim kogukond Peipsi kaldail Mustveest Varnjani, kus asuvast üheksast kogudusest vanim, Kolkja kogudus on asutatud koguni 1710. Esimesed vanausulised saabusid Eestisse üsna kohe pärast patriarh Nikoni algatatud usureforme ja Moskva 1667. aasta kirikukogu, milles uued õigeusu tavad sisse seati ning nendega mittenõustujad raskolnikuteks tembeldati ning kirikuvande alla seati. Kirikuvanne, muide, võeti maha alles 1971. aastal. Saksa režissöör Marc Brummundil on õnnestunud tuua meieni erilise sooja helguse, kuid samas ka veidi nukra Eesti maaelu toonidega täidetud film, mille ainus puudus on ehk see, et ta võiks kesta veidi kauem. Selle filmi siiras tundekülluses, mis viib meid kõikidesse ilusatesse Eestimaa aastaaegadesse, tahaks lihtsalt viibida veel mõne aja. KALA JA SIBULAD on õnnestunud antropoloogiline ja sügavalt inimlik pilguheit ühte põnevamasse ja võibolla ka varjatumasse kogukonda Eestimaal. See on ilus film inimestest, kes on suutnud eksiilis elades üle 300 aasta jooksul säilitada oma usu, kombed ja tugeva kokkuhoidva identiteedi. (Kaarel Kuurmaa)

Advertisements
Published in: on 22. nov. 2011 at 00:41  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2011/11/22/poff-2011-tartus-10-filmi/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: