Talveuni

Vilkuv kursor: “Noh, võtsid end lõpuks kokku, jah?”

Mina: “Ei võtnud. Tahtsin ainult korraks läbi astuda, et meelde tuletada, millal ma täpselt “Sügisballi” lugesin.”

Vilkuv kursor: “Valetad. Mingi osa sinust hakkas jälle arvama, et sa oskad kirjutada.”

Mina: “No kas nüüd just nii… Aga mingi osake minust tundis korraks, et ma tahaksin kirjutada.”

See oli tõsi. Kui olin “Sügisballi” postituse üle lugenud, tundsin, kuidas keegi kuklas sosistas: “Kirjuta midagi, hakkab kergem!” Kuid vaevalt jõudsin tühja lehe ette võtta, kui see valetaja jälle vaikis, keeras teise külje ja suikus tagasi sügavasse talveunne. Norskab seal kire, usu ja elujanu vahel ning neil on üksteise kaisus soe. Aga kuidas ma seda kursorile seletan, ilma et ta mõnitama hakkaks?

Vilkuv kursor: “Millest see osake siis kirjutada tahtis?”

Mina: “No tal olid süümepiinad, et ta nii kaua maganud on, ja ta tahtis ennast õigustada. Et miks ma nii kaua kirjutanud ei ole.”

Vilkuv kursor: “Ja mispärast siis?”

Õige vastus oleks, et kuna eelmainitud seltskond põõnab, siis on ärkvelolijatel selle võrra rohkem tööd, et elementaarset vooluvõrku töös hoida, ning kirjutamine tundub nagu Shakespeare’i lugemine lahinguväljal. Eriti viimase aja pakasega, mil torud võivad ju kinni külmuda. Aga kursor kasvas rikkas perekonnas ja pole kunagi pidanud muretsema külmunud torude pärast, nii et taolised mured tunduvad talle labased ja alandavad. Seepärast ei saagi ma talle torudest rääkida, ta hakkaks kohe mõnitama. Tuleb süüdistada maailma, see kursorile meeldiks.

Mina: “Sest mind on hakanud üha enam ja enam häirima, et need reeglid, mida me maailma korrastamiseks kasutame, triivivad iga päevaga oma algpunktist kaugemale. Varsti on nende side selle maailmaga, mida nad kirjeldama peaksid, niivõrd kokkuleppeline, et keegi ei mäletagi enam, kuidas päriselt on, vaid ainult seda, mida reeglid ütlevad. Muidugi võib selle algupärase struktuuri reeglite tagant välja kaevata, aga see on topelttöö ja keegi ei vaevu enam seda tegema. Näiteks ükspäev istusin koosolekul ja järsku tundsin, et enam kuidagi ei oska olla. Üritasin meenutada, et miks me kõik siin istume, mida see meie jaoks tähendab, aga vastus sellele paistis nii kaugel olevat sellest, mida ma ümberringi nägin. Noh, väljendusviis (reeglid) ja see tõeline põhjus (maailm) olid nii seosetud, et mul hakkas kõhe. Saad aru?”

See on ainult pooleldi tõsi, kuid kursor paistab seda uskuvat ja jääb mõttesse.

Vilkuv kursor: “Jajah… Mul oli ka ükskord nii. Läksin eksamile ja keegi küsis tülpinud häälega, et kas ma oskan. Vastasin rõõmsalt, et jaa. Teised vaatasid imelikult. Sellest räägid, jah?”

Noogutan. Vaikime koos.

Mina: “Kuule… kas ma võin nüüd minna?”

Vilkuv kursor mõtleb kaua. Lõpuks vastab aeglaselt, et olgu peale.

Hingan sügavalt, joon tassi teed ja heidan voodisse. Peas on nii vaikne, et und ei tule. Aga vähemalt kursori petsin ära.

Advertisements
Published in: on 2. veebr. 2012 at 23:59  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2012/02/02/talveuni/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: