Karl Ristikivi “Hingede öö”

Minu ja eksistentsialismi vahel pole kunagi midagi erilist olnud. Muidugi ma lugesin Camus’d ja Kafkat, kui õpetajad käskisid, aga ega need nukrad mehed mind eriti kõnetanud. Ja kui keegi oleks mulle öelnud, et “Hingede öö” juurdleb samalaadsete probleemide üle, siis mine tea, kas ma üldse oleks raamatukogus selle teose ees peatunud. Õnneks keegi ei öelnud.

Enne lugema asumist sain teada, et kui eelnevalt ja järgnevalt oli Ristikivi üks päris viljakas kirjanik, siis aastatel 1948-60 jäi “Hingede öö” tema ainsaks teoseks. Juba ainuüksi selles faktis peitus minu meelest mingi sügav traagika. Ühtlasi tundsin, kuidas mulle kui lugejale langeb turjale vastutus seda raamatut päriselt mõista, sest ilmselt peab tegemist olema väga läbimõeldud tekstiga. Laagerdus see ju kirjaniku peas mitu head aastat, jättes endast maha sellise tühimiku, et edasiliikumiseks läks veel teist mitu aastat.

No olgu, kui minult oodatakse palju, siis ootan ka üht-teist vastu. Ja nii arutledes langengi lõksu. Ristikivi näeb mind läbi, isegi Jaan Undusk näeb mind läbi, alustades raamatu järelsõna nõnda: “Lugeja lööb “Hingede öö” lahti ja jääb ootama. (…) Lugu on ees, ütleb autor, ja lugeja usub teda.” Jah, usun tõepoolest, aina ekslen koos Ristikiviga seal tubade rägastikus ja ootan, et lugu hakkaks end paljastama. Kas kõikides nendes detailides on tõesti mõte? Või ainult mõnedes? Või mitte üheski?

Õnneks jõuan arusaamiseni enne kui Agnes Rohumaa – rahulolematu lugeja, kelle Ristikivi raamatu keskel väga teravmeelselt paika paneb. Hakkan taipama, et tõesti, ega ei teagi, et kus see mõte siin võiks olla, aga kui liialt pühenduda selle otsimisele, siis läheb ta minust päris kindlasti mööda. Mulle on selge juba enne, kui autor selle sõnadesse peab valama:

Seda on juhtunud sageli, et mind sel kombel petetakse, või petan ma ennast ise. See, mis öeldakse olevat väga tähtis, või mis mulle endale millegipärast tundub tähtsana, osutub hiljem hoopis kõrvaliseks või tühiseks. Kuna aga samal ajal olen lasknud olulise tähelepanematult mööda libiseda. Nüüd olen hoopis loobunud püüdmast seda olulist tabada, ja sellepärast olen teadlikult kaitsetu kõigi etteheidete eest, et ma jutustan ainult tühistest asjadest.

Ristikivi lihtsalt kirjeldab nii nagu on ja tähendused tekivad sinna, kuhu ma neid ise loon. Sest ega temal neid minu tähendusi vaja ei ole. Sartre olla väljendanud midagi taolist, et enne on eksistents ja alles siis tuleb mõte. (Võib ka hoopis tulemata jääda.) Ristikivi ütleb samuti:

Olin siis ringi käinud peamiselt vaadeldes ja kuulates, vastu võtnud muljeid ja neist välja destilleerinud tundeid.

Ja kui ma ütlesin, et Ristikivi kirjeldab nii nagu on, siis seegi  pole päris täpne, sest ega nendes pajatatud lugudes midagi absoluutset ei ole. “See maja ei ole ainus” – sisemonoloog võib anda väga erinevaid tulemusi ja enda tubades ekslemises ei ole kunagi midagi determineeritut. Olgu siis lift töökorras või mitte.

Mulle väga meeldis see, et kui me Ristikiviga lõpuks maja katusele jõudsime, oli seal tänav. Seesama, kus kõndisid teised inimesed ja kust alguses oli vaja minema saada. Ja meeldis just, et see asub katusel, ülevalpool. Ülevalpool, helgem, pinnapealsem, ühisem, rohkem “päris”. Selline on see tänav.

Kui eelnevast jäi aga mulje, et ma seda lugemist nautisin, siis ega tegelikult eriti ei nautinud küll.  Lugemine iseenesest oli üsna tüütu, lihtsalt raamat oli väga hea. Ja lõpuks kogunes märkmeid ja tsitaate kaks korda rohkem kui tavaliselt (siin esitatu on muidugi vaid murdosa).

Postitus sai natuke imelik. Ehk suudab keegi siiski siit välja lugeda midagi, millega suhestuda. Tahtsin lihtsalt väljendada oma heameelt selle üle, et ma olen mõne sammukese lähemale jõudnud mingi tõeni, mis eksistentsialismis peitub. Ja ühtlasi lootust, et ma sinna kunagi pärale jõuan. Paarkümmend aastat elukogemust veel, ja äkki tõesti, ühel päeval.

Aga kui siin juba tsiteerimiseks läks, siis mõttekäik ootamise kohta meeldis mulle ka:

Vangla on ju tavaliselt mõeldud karistusena. Aga kas süütult või mitte, me kõik istume oma elu jooksul aastaid ootamisvanglas. Oleme seotud kohaga ja ajaga, kõik elu normaalsed protsessid on enam-vähem ära lõigatud või takistatud. Ootajal on sama vähe vabadust kui vangilgi.
Kõige lihtsam on ootamine, kui see on ainult aja küsimus, kui me teame, mis tuleb, ja enamasti ka, millal see tuleb. Selles vanglas on meil teataval määral tegutsemisvabadus säilinud, võib võtta raamatu või ajalehe ja lugeda. Või kui ei ole midagi lugeda, siis on enamasti võimalus minna ajalehekioski juurde ja midagi osta. Me teame, millal rong läheb, ja võime sellepärast ooteaega vabalt jagada ja seaduslikes piirides kasutada.
Raskem on ootamine, kui me ei tea aega, kui rong võib tulla viie minuti, aga ka viie tunni pärast. Või ei tule hoopiski. Sel puhul olemegi jõudnud ootamiseni, kus küsimuses on kas jaa või ei, vasak või parem. Siis hakkavad tähed raamatus tantsima ja suutäis suus ringi käima. Siis kaob jõud kätest, just nagu seoksid neid nähtamatud käerauad. Sealt edasi surmamõistetu üksikkongi on ainult üks samm.

Advertisements
Published in: on 27. märts 2012 at 00:20  2 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2012/03/27/karl-ristikivi-hingede-oo/trackback/

RSS feed for comments on this post.

2 kommentaariLisa kommentaar

  1. Kui ma seda kunagi lugesin, siis lugemise ajal ma just väga rahulolev ei olnud. Täpselt nii oligi, et tahad nendenst tubadest selgust saada, aga kõik läheb järjest segasemaks. Ja sellest, et tegemist on väga hea raamatuga, sain ma aru alles hiljem, kui seda kirjandiks kirjutasin. Huvitav, kuidas mõned teosed sellise tunde oskavad tekitada.

  2. Jah, protsess ise oli kuidagi nürivõitu, aga tagantjärele mõtestades paistab, et oli üks väärt kogemus. Eks ju mujalgi kui raamatuid lugedes 🙂

    A.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: