Andide ja Vaikse ookeani vahelt

Mompiche, Ecuador
15.-16. veebruar 2013

First of all, I have to apologize to all my English-speaking followers, for after a long consideration I decided to keep the travel diaries in Estonian this time. The story in a nutshell is, me and my backpack are travelling and WWOOFing in Ecuador for 3 months, and the first 10 days have gone flying by. I’m occasionally reachable by e-mail, so let me know if you’d care to hear the details.

Miks ma üldse kolmeks kuuks Ecuadori otsustasin tulla, on hoopis üks teine lugu, millest ma loodan reisi lõpuks ise ka aru saada. Igatahes 4. veebruaril astusin esimesele neljast lennust, lõppsihtpunktiks Quito. „Mis tunne on?“ küsisite teie enne minekut, ja mina vastasin: „Oo, tore, ootan väga!“ Tagantjärele tunnistan: väga hirmus oli. Lahkumispäeva hommikul tõusis kurku klomp, mis ei lahkunud enne Quitosse jõudmist, ja paar tundi enne lendu hakkasid käed kah värisema. Aga muidugi ei olnud mõtet sellesse liialt süveneda ning püüdes vältida ilmset küsimust „kas sa oled kindel, et see kõik on hea mõte?“, vahtisin aknast välja ja püüdsin asendustegevusena lahti kodeerida lennuradade märgisüsteemi. Vast ühel päeval selgub, kas oli hea mõte. Praegu on selge vaid nii palju, et siin ma olen, juba kümnendat päeva, ja siiamaani omadega päris rahul.

Quito on ilus linn, kuhu edaspidi sattumise vastu ei oleks mul küll midagi. Kuna Quito asub peaaegu 3 km kõrgusel mägedes, on õhk hõre ja valmistavat mõnedele raskusi (õnneks mitte mulle), kuid pool oma ilu võglnebki see linn just oma asukohale. Kolmanda maailma linnale omaselt nullilähedase planeeringu tulemusena on Quito väga kirju, kõrvuti asuvatel majadel pole suurt midagi ühist, rõdudel ja katustel torkavad silma läbisegi ehitusmaterjaldi, kolahunnikud, kuivatusnöörid ja koerad. Kuid kuna linn on mööda mägesid laiali pillutud, avaneb iga nurga tagant kauneid vaateid, peaaegu kõik tänavad on rohkem või vähem kaldus ning neid ühendavad kitsad salakäigud ja kõverad trepid. Rääkimata siis veel UNESCO vanalinnast oma pühakodade ja koloniaalehitistega. Ka inimesed käituvad Quitos mõistlikumalt kui mõnes muus kohas, liiklus toimib küllalt hästiaimatavate reeglite järgi ja ühistransport on tõhus.

DSC_0147

DSC_0222

Minu plaan oli Quitos kokku kraamida mõned vajalikud asjad ning seejärel võtta suund rannikule. Muuhulgas hankisin omale kohaliku SIM-kaardi ja mu Eesti telefoninumber praegu ei tööta, muide. Veel hankisin omale hostelist reisikaaslase, austraallase nimega Jess, ning koos võtsime ette 9+2 tunni pikkuse sõidu rannikule, kuulsasse linnakesse nimega Montañita.

Montañita on isevärki paik, millest on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud üks populaarseimaid surfi- ja peolinnu kogu Lõuna-Ameerikas. Küllap on selles süüdi pikk valge liivarand, suurepärased surfilained ja troopiline kliima. Suuruselt on Montañita pigem suur küla kui väike linn, kuid oi kui palju mahub siia lõbujanulist rannarahvast! Kohalikud on tänavapildis pigem erand kui reegel – see-eest leidub hordidena turiste, valdavalt noored, kelle põhiolekuks on chill.

DSC_0256

„Kõik näevad siin väga chillid ja lõõgastunud välja,“ arvas hollandlanna Esther söögilaua ääres, „kuid tegelikult näevad nad selle nimel kõvasti vaeva. Mina küll nii kena välja ei näe, kui ma chill ja lõõgastunud olen.“ See oli muidugi tõsi, sest lisaks kirevatele riietele paistab Montañitas olevat kohustuslik kanda kõiksuguseid chille hipiehteid (punutud käepaelad ja jalavõrud, nahast vööd, puidust pärlid, suured kõrvarõngad). Rannas aga võib lisaks söögi- ja nännimüüjatele kohata tätoveeringukataloogidega lehvitajaid. Algul tundus see mulle imelik, kuid tõepoolest, vähemalt pooltel tšillijatel on tõepoolest mõni avalik või vähem avalik kehalapike täis joonistatud. Parimaks aksessuaariks on muidugi surfilaud kaenlas ning surfareid on meres rohkem kui kalu. Pärast päeva lainete vahel aga siirdub iga endast lugupidav tšillija kõrtsu ning kõik, kes ei tule Montañitasse surfamise pärast, tulevad siia ööelu pärast.

Kuna minust ei ole ei surfajat ega ööklubitajat, siis on minu jaoks asi lihtne – mulle Montañita ei meeldi. See näib mulle pealiskaudsete new-age jüngrite ja madalalaubaliste peoloomade kantsina. Aga olgu, paariks päevaks on seal tegevust küll ning püüame sisse sulanduda: lürbime puuviljakokteile, vedeleme rannas, käime koguni surfamas. Õieti küll vaid bodyboard‘idega, mis on surfamise suhtes umbes nagu kelgutamine suusatamise suhtes. See kõik on väga tore, aga esimesel võimalusel istun bussi ja liigun edasi, mööda rannikut põhja poole, et paari nädala pärast tagasi Quitosse jõuda ning enne seda ka natuke muud Ecuadori näha. Lahkumisvõimalust annab tükk aega oodata, kuna paraku juhtun seda kõige tegema Karnevali ajal, mis on siinkandis suur püha pikendatud nädalalõpuga (meil vastlapäeva paiku). Karnevali puhul sõidavad kõik mägede piirkonna ekuadorlased rannikule, mistõttu on rannik rängalt ülerahvastatud ning öömaja leidmine osutub katsumuseks. Lepin esimese ettejuhtuva urkaga, kus vabu kohti on, ning jään paariks päevaks pidama linnakesse nimega Puerto Lopez. Pühade puhul on hinnad lakke kerkinud, kuigi minu suureks õnnistuseks unustab hosteli perenaine minult teise öö eest raha küsida, mistõttu pääsen kokkuvõttes kergelt. Siiski tuleb tõdeda, et kummalisel kombel on siiani nähtud kohtadest kõige vaiksem ja odavam olnud Quito.

DSC_0288

Puerto Lopezes õnnestub mul tõepoolest natuke Ecuadori näha, kuna lisaks minule paistab sinna kogunevat pool riigi elanikkonda ning vabandage väga, aga mitte tingimata see parem pool. Igal ajahetkel võib kuulda muusikat vähemalt kolmest erinevast suunast, kusjuures volüüm kipub olema pöördvõrdelises seoses kõlarite kvaliteediga ning paraku ka minu muusikamaitsega. Kõrvatropid, milleta pole seni möödunud ükski öö, leiavad Puerto Lopezes kasutust ka päevasel ajal hosteli rõdu võrkkiiges vedeledes. Lisaks pidevale muusikale aitab peomeeleolu luua karnevaliaegne komme möödakäijaid värvi ja vahuga pommitada ning sellest ei jää puutumata isegi minusugune gringa.

DSC_0314

Edasi liikumiseks pean ootama festivali lõppu, kuna nii hostelid kui bussid on noil päevil rahvast pungil täis. Kuid tegelikult on siiski veel üks põhjus, miks ma just Puerto Lopezesse pidama jään, ning see on Machalilla rahvuspark. Suurem osa rahvuspargist on paraku tuurikorraldajate käpa all ning omapead seda kuiva troopilist metsa avastama minna eriti ei pääse, kuid paariks päevaks leidub vaatamist küll.

DSC_0271

Näiteks võib vaadata Agua Blanca küla, kus on arheoloogiliste leidude muuseum, mõned kilomeetrid metsaradu ning väike lomp, mida reklaamitakse loodusliku väävlijärvena. Ei saa jätta mainimata, et lombis saab ujuda (see on koguni soovitatav) ning et ta on ümbritsetud kõrgendava valliga, mis seab teatud kahtluse alla nii väävlisisalduse kui ka looduslikkuse. Kuid ei saa salata, et pärast paaritunnist jalutuskäiku 30-kraadise päikese all on väike suplus väga asja eest, olgu lomp kuitahes kahtlane.

DSC_0267

Veel kuuluvad rahvuspargi alla mõned linnusaared, sh Isla de la Plata, mida nimetatakse vaese mehe Galapagoseks ning kuhu mina ei tikkunud, kuna 30-40 dollarit on päevaretke eest üsna palju, eriti kui päris Galapagos juba nähtud on. Küll aga veedame päeva ühes kaunis rannas nimega Los Frailes. See on umbes selline koht, mida üks eestlane talvel unes näeb, ja siin on teile siis pilt nimega „mina Ecuadoris“:

DSC_0302

Koos karnevaliga saavad otsa ka Machalilla rahvuspargi nurgad, mida ilma suuremate väljaminekuteta uurida saab, ning jätkub teekond mööda rannikut põhja poole. Ei saa öelda, et Puerto Lopezest lahkumine oleks väga kurb sündmus, kuna seljataha jäänud esimene reisinädal on olnud küllalt intensiivne. Eelkõige selles mõttes, et jube palju inimesi on igal pool, nii kohalikke kui turiste, nad kõik lärmavad päeval ja öösel ja vahel tahavad – jube mõelda – suhelda kah. Introvert minus tülpib iga päevaga üha enam ning üha ahvatlevam tundub väljavaade mõnest rahulikumast kohast, kus omaette olla ning puhata nii välismaistest tšillijatest kui… ee… elavaloomulistest kohalikest. Täpsemini on minu sihtpunktiks külake nimega Mompiche, mille ma juba ammu välja sõelusin.

Kuna ühe päevaga Puerto Lopezest Mompicheni ei jõua, siis valin peatuskohaks Canoa. Ka see nimi on mul juba ammu märkmetes kirjas olnud ning teised seljakotirändurid aina kiidavad takka, et väga muhe koht. Ehk jääks sinna koguni mitmeks päevaks, kui ta tõesti nii muhe on? Aega on veel küll. Kuid Canoasse jõudes olen taas sunnitud läbi tegema pikaleveniva hosteliotsimise rituaali, mille põhiline raskus seisneb selles, et suur enamik hostelitest pakub 2-6 kohalisi tube ning ühikakoha (dormitorio) leidmine võib vähemalt rannikupiirkonnas olla tõeline väljakutse. Mitte et ma oleks ainus soolo-backpacker maailmas, minusuguseid on ka siinkandis ohtralt, kuid võrreldes reisivate paarikeste või gängidega siiski väga vähe. Turism on end vastavalt kohandanud ning paarikeste ja gängide elu on kadestusväärselt lihtsaks tehtud. Ausõna, kui asi nii jätkub, siis võtan omale esimese ettejuhtuva backpackeri pseudomeheks – see on muide üsna levinud võte – ja ei pea enam kunagi veetma pool päeva järjekordse linna hosteleid läbi kammides. Alguses arvasin, et neti teel ette valmistades saab neid olukordi vältida, kuid tegelikkuses tuleb otsingute kaudu välja umbes üks hostel kümnest ning ka selle kodulehel ei ole infot, kas ühikatube leidub või mitte. Ühesõnaga Canoas saab närvirakkude taastamise asemel neid hoopis veel rohkem kulutatud ning kohe järgmisel hommikul tõmban sealt lesta. Veel pool päeva sõitu ja vahetusi ning istungi bussi peal, mis kõigi eelduste kohaselt jääb mõneks ajaks viimaseks.

„Mompiche!“ hüüab reisisaatja, kuna ma palusin tal kohalejõudmisest märku anda, ning hüppan oma kodinatega bussist maha. Leian end keset metsa ristteelt. Viit näitab, et Mompicheni on 10 km, ja Mompiche suuna bussipeatuses istub kaks väikest last. „Kas buss tuleb varsti?“ küsin, kuigi tean, et see on täiesti mõttetu küsimus, kuna Ecuadoris on bussigraafikutest tolku ainult suurlinnades ja sealgi vähe. „Vist küll,“ arvab umbes 7-aastane tüdruk. Võtan nende kõrval istet ja jään ootama. Lapsed laulavad ja lalisevad, mina imetlen maastikku ja torgin peatuse kõrval kasvavat häbelikku mimoosi. „Kas te olete juba kaua oodanud?“ küsin lõpuks. Lapsed noogutavad. Hakkan juba mõtlema, et äkki peaks hääletama, kui plika kargab püsti ja asubki hääletama. Kohe peatubki üks lahtine veoauto, koormaks mingid betoonvardad. Vahetame lastega rõõmsa pilgu ning hüppame peale. Ega ma vist päris omapead ei oleks nii uljalt tegutsenud, võib-olla ka lapsed omapead ei oleks, kuid koos oleme üks päris julge trio, kaks algkooliealist ja äsjasaabunud välismaalane, ja 10 minutit hiljem olemegi kohal.

Mompiche ongi umbes selline, nagu ma ette kujutasin – piisavalt turistilik, et olla turvaline, kuid piisavalt ebaturistilik, et öörahu nautida. Minu koduks saab tagasihoidlik, kuid täiesti rahuldav hostel täitsa mere ääres (pildil see valge seinaga), ning Mompiches õnnestub mul mööda saata kolm tänuväärselt tühja päeva. Ärkan, söön puuvilju, käin jalutamas, käin ujumas, söön puuvilju, vaatlen inimesi, kirjutan päevikut, söön puuvilju, vaatan päikeseloojangut, loen raamatut, lähen magama.

DSC_0327

Süütunne, et lähedal võib asuda kultuuri- või loodusloolisi põnevusi ja et ma nad kõik maha magan, jääb iga päevaga nõrgemaks, kuna juba enne Mompichesse jõudmist oli mulle selgeks saanud, et rannik ei ole selle jaoks. Ecuadoris nimelt eristatakse nelja tsooni – rannik (la costa), mäed (la sierra), mets ehk Amazonas (la selva) ja Galapagos – ning rannik on neist vaieldamatult kõige ebaerilisem. Rahvuslikust pärandist ja põlisest loodusest on ranniku piirkonnas väga vähe alles jäänud, maakasutus on intensiivne ja ookeani ääres õitseb turism. Peale Machalilla rahvuspargi on üks kaitseala veel (Jama-Coaque), kuid päevaretke jaoks asub ta Mompichest kaugel ning sealset põhiatraktsioonti – pilvemetsi – saan ma niikuinii peatselt näha. Seega jääb ka minu ranniku-kogemus küllalt pealiskaudseks, teenides siiski üht tähtsat eesmärki – puhata välja pikkadest põhjamaistest talveöödest ja laadida akusid eesootavateks seiklusteks.

DSC_0355

Advertisements
Published in: on 18. veebr. 2013 at 18:38  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2013/02/18/andide-ja-vaikse-ookeani-vahelt/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: