Kuidas Andid hingetuks võtsid

12.märts
Cuenca, Ecuador

Minu kohvikasvataja karjäär jäi seekord paraku üürikeseks – juba paar päeva pärast eelmise postituse kirjutamist otsustasin oma asjad kokku pakkida ja taas Quitosse naasta. Põhjused? Kultuuride konflikt? Isiksuste sobimatus? Juhuslikud asjaolud? Ilmselt natuke neist kõigist. Igatahes märtsi esimestel päevadel leidsin end taas ula peal olevat, ühest küljest kõik teed valla, teisalt mitte kusagil pikisilmi oodatud. Istusin paar päeva Quitos ja mõtlesin, puhkasin, kuni mulle hakkas tunduma, et aeg hakkab varsti otsa saama. Järelejäänud kahe kuu sisse peab ju veel nii palju mahtuma! Ühel hommikul vinnasin koti taas selga ning võtsin suuna mägedesse. Nüüdseks redutan juba nädal aega Cuenca-nimelises linnas, mille vanalinna tänavatest on aegade jooksul üle käinud loendamatu hulk turiste. Ilmselt on nad teinud ka paremaid pilte kui mina, aga välja näeb see linn umbes selline:

14 cuenca

15 cuenca

16 cuenca

Vanalinna tänavatel hulkudes on kulunud mitu päeva – need lõputud kirikud, koloniaalstiilis majad ja suurepärane tänavatoit muudavad lahkumise raskeks. Tõsi, ka valgeid turiste olen siin näinud rohkem kui kusagil mujal Ecuadoris, kuid ei saa neid süüdistada, Cuenca on tõeliselt meeleolukas paik. Minu kultuuriprogrammi on muide lisaks kirikutele ja muuseumitele kuulunud ka kohaliku sümfooniaorkestri kontsert, millele mul õnnestus peale sattuda. Ei saa öelda, et see konkreetne etteaste mind just hingepõhjani liigutanud oleks, kuid kahtlemata oli see kosutav vaheldus bussides ja baarides lakkamatult kõlavatele latiinorütmidele.

Cuenca linn pole siiski põhiline, mille poolest see kant mulle meeldib. Linnast paari tunni kaugusel leidub ohtralt nii loodust kui kultuuri ja viimane nädal on mu teele toonud ka toredaid kaaslasi, kelle seltsis päevaretki ette võtta. Näiteks kahe sõidutunni kaugusel põhjas asub Ingapirca, suurim säilinud inkade rajatis Ecuadoris. Ja kui juba sakslanna Svenja, üks mu hosteli toakaaslastest otsustas minna, siis ei jäänud maha ka argentiinlane Juan ja mina.

17 ingapirca

Ingapirca kompleksi rajamine ei ole tegelikult inkade kätetöö – selle ehitasid kohalikud kañari hõimud. Inkade vallutusretked jõudsid Ecuadori alles 15. sajandil ning kohalikud osutasid inkade okupatsioonile kõvasti vastupanu, eriti just siinsed kañari hõimud. Inkad jäid lõpuks siiski peale (kuigi nende valitsusaeg jäi siin väga üürikeseks), huvitaval kombel aga otsustati Ingapirca säilitada ning inkadepoolsete lisandustega kujunes välja omapärane segu nendest kahest kultuurist. Näiteks võib Ingapirca ühes otsas näha lohkudega kivi, mida kañarid kasutasid kuukalendrina, ning teises otsas templit, mille orvade abil pidasid inkad oma päikesekalendrit. Veel üheks erinevuseks on kañaride kalduvus kasutada pigem ümaraid vorme, samas kui inkade arhitektuur on kandilisem ja nurgelisem. Aga mine tea, võib-olla see tulenes lihtsalt nende tehnoloogilistest võimalustest.

18 ingapirca

Minu siinse lemmikpaiga tiitel läheb siiski vaieldamatult Cajase rahvuspargile, kuhu paar päeva hiljem Juani seltsis ekslema läksime. Cajas asub Cuencast 30 kilomeetrit lääne suunas ja poolteist kilomeetrit Päikese suunas, kusjuures Andid pidavat olema ainus mäestik, kus veel 4000 meetri peal lund ei ole.

19 cajas

Cajase rahvuspark on tohutu ala arvukate matkaradadega, kuhu sisenedes tuleb anda teada oma marsruut ja tagasi jõudmise aeg, vastutasuks antakse külalistele pihku kaart. Ühepäevase käigu jaoks paistis olevat kolm võimalust, millest kõige põnevam tundus lähedaloleva tipu vallutamine. Raja profiilist võis välja lugeda, et nõlv on kohati küllalt järsk, kuid tõus ainult 300 meetrit – mis see siis ära ei ole!

20 cajas

Juba esimese 50 meetri peal aga sain omal nahal tunda, et 4 kilomeetri kõrgusel mägedes on see 300 meetrit tõusu ikka midagi hoopis muud kui Euroopas. Päris alguses, kui rada vaikselt ülespoole keris, ei olnud veel miskit aru saada, aga kui saabus aeg alustada tõsisemate põlvetõstetega, võtsid juba esimesed paarkümmend sammu hingeldama. Vahepeal õnnestus meil kehvasti tähistatud rajast kõrvale kalduda ning puhmaste vahelt leidsime prantslase Damieni, kelle seltsis teekonda jätkasime. Raja leidmine võttis veel omajagu aega, see sobis mulle hästi, sest kaardilugemispausid andsid võimaluse natuke hinge tõmmata.

21 cajas

Lõpuks kaljunuki jalamile jõudes algas korralik tõus, kus toimus kulgemine kohati neljal jäsemel, ning siin ei aidanud enam midagi – vaevalt sai roomatud kümme sammu ülesmäge, kui pulss tõusis 160 ligi ning pea hakkas ringi käima. Ei jäänud üle muud kui imestada omanese kopsude üle, mis oleksid justkui poole oma mahust kaotanud, ning võtta teadmiseks, et seda siis tähendabki päris mägedes liikumine. Nõndaviisi saja-aastaste astmaatikute tempos kulgedes kulus kokku üle kahe tunni, et seda „tühist“ 300-meetrist tipukest vallutada. Kohale jõudes oli muidugi uhke tunne, kuigi ei saa öelda, et sealt ülevalt just teab mis vaade oleks avanenud, sest olime jõudnud pilvede maailma ja nähtavus oli paarkümmend meetrit. Aeg-ajalt siiski pilved hõrenesid ning ümberringi võis näha lõppematut mägisteppi (páramo). Tihtipeale tõid aga pilved kaasa uduvihma ning temperatuur oli tuulekülmaga vast napilt üle 10 kraadi, nii et pikka istumist me tipus ette ei võtnud. Allaminekuks valisime erinevad strateegiad – mina ja Juan läksime kondimootoriga, kuid prantslane paljastas oma seljakoti sisu ning pääses jalavaevast. (Märkus: järv täidab pildil illustratiivset eesmärki, maanduda õnnestus Damienil kuivalt.)

22 cajas

Ka meie allaminek oli elamus, kuna laskumisrada kulges mööda mäe järsemat serva ning siin tuli isegi neljast jäsemest puudu. Rahnude vahel sai kohati sooritatud meetriseid libisemisi või ettevaatlikke hüppeid, kuna gravitatsioon ületas taldade hõõrdejõu. Ilmaga tegelikult vedas, sest korralik sadu jäi tulemata, ning kokkuvõttes jõudsime tagasi alguspunkti vähem kui nelja tunniga, täpselt nagu alguses ennustatud sai. Auhinnaks nägime keskuse juures laguuni ääres alpakat.

23 cajas

Järgmisel päeval olid reied laskumisest valusad, aga kopsud taastusid kiiresti ning soov veel mõnda rada proovida oli suur. Juan oli selleks ajaks juba läinud, kuid minu uus toakaaslane, šveitslane Simon ei olnud veel Cajases käinud, ning seekord otsustasime ette võtta mõne pikema, kuid kergema raja.

24 cajas

Tee kulges tollesama 300-meetrise nuki tagant mööda ning tegi suure kaare selle teisel küljel, möödudes järvedest, ületades ojasid ning loogeldes piki oru serva. Maantee ja selle müra jäid mägede varju ning vaikselt mööda páramo puhmaid jalutades oli kuulda mingite kummaliste putukate naksuvat häält. Lõpupoole sai lähemalt uurida ka „paberipuud“ (Polylepsis), mis mägede nõlvadel metsalapikesi moodustas. Arvukad järved tegid orienteerumise lihtsaks ning pakkusid ohtralt kauneid vaateid, mille ääres banaani nosida ja elu üle rõõmu tunda.

25 cajas

26 cajas

27 cajas

Nädal Cuencas on andnud aega plaanide haudumiseks ning homme on aeg taas asjad kokku pakkida. Cajase rahvuspargis veedetud päevad olid niivõrd kosutavad, et otsustasin jätkata lõuna suunas ning võtta ette linnakese nimega Vilcabamba. Kes veel ei teagi, siis Vilcabamba asub maailmakuulsa Pikaealisuse Oru ääres, mis kuuldavasti meelitab ameerika pensionäre nagu lõke ööliblikaid. Mina veel oma elupäevade pikendamise järgi vajadust ei tunne, aga Vilcabambast jalutuskäigu kaugusel asub Podocarpuse rahvuspark, mille võiks küll ära näha, kui juba nii kaugele on tuldud. Vilcabamba on tuntud ka kui backpackerite spa, kuna seal saavat ka õhukese rahakotiga reisija hõlpsasti lubada selliseid luksuseid nagu massaaž, ratsaretked ja hostel, kus hommikusöök on hinna sees. Mulle tundub, et kord aastas võib taoline paik asjakohane olla, eks?

Advertisements
Published in: on 12. märts 2013 at 18:49  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2013/03/12/kuidas-andid-hingetuks-votsid/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Ilusat sünnipäeva sulle sinna kaugele 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: