Paar puhkusepäeva retrospektiivis

13.-17. märts, 2013, Vilcabamba, Ecuador
kirjutatud 21. märts, Baños

“Kuule, kas sina tead, millest see Pikaealisuse Oru müüt alguse sai?”
“Siinse kliima järgi vist. See pidavat eriti tervislik olema.”
“Või nii…”
Vaatasin mõtlikult neid ohtraid ojakesi, mida kaks tundi kestnud paduvihm aina juurde tootis, ning hakkasin oma vastuses kahtlema. Aga järgmistel päevadel oligi juba palju kuivem ning ei saa öelda, et ööpäevaringne 22 kraadi enesetundele just halvasti oleks mõjunud. Igatahes nii palju säravvalgeid pensionäre kui Vilcabambas ei ole ma tükk aega näinud, misiganes ettekäändel nad siia kogunevad. Paljud on omale siiakanti suvila ostnud ning kohalike kohvikute, restoranide ja sanatooriumite nuumamine tuleb neil päris hästi välja. Samas on gringode laine kinnisvara hinnad lakke kerinud ning kohalik põllumajandus jääb aasta-aastalt kehvemasse seisu, rääkimata sellest, et nende maksud lähevad reeglina ikkagi tagasi kodumaale, USAsse.

Aga olgu sellega kuidas on, minu päevad Vilcabambas möödusid hoopis nooruslikumas seltskonnas. Teatavasti on backpackerid nagu magnetid, kes esimese tunni jooksul uues hostelis kõik endasugused üles leiavad, ning juhtumisi saabusid kõik mu toakaaslased minuga samal päeval (see on üldjuhul hea märk). Kamp oli kirju – esindatud nii Euroopa, mõlemad Ameerikad, Austraalia kui ka Aasia. Kuna ma ei olnud ainus, kelle nimele ingliskeelset vastet leida oli keeruline, siis sai alguse komme kasutdada nimede asemel hoopis riike. Tüüpiline vestlus nägi välja umbes selline:
“Tšau, Eesti!”
“Oh, tšau Uruguay, kuidas läheb?”
“Kuule, kas sa Inglismaad oled näinud?”
“Ta läks vist Šveitsi ja Saksamaaga kaasa, nad läksid küla peale USAle vastu.”

Nagu ikka, olid seltskondlikud sidemed soojad, kuid lõdvad – päevasel ajal tegeles igaüks oma asjadega ning õhtul saadi jälle kokku, et muljeid vahetada. Minu esimese päeva ettevõtmine oli kauaoodatud ratsaretk Podocarpuse rahvusparki. Kurb oli see, et rahvuspark asus ikkagi Vilcabambast kaugemal, kui ma arvasin, ning kulus kolm tundi sadulas, et üldse selle ääre peale jõuda. Sellega muidugi kurvad asjad ka piirdusid, sest retk oli suurepärane.

28 podocarpus

Sõitmine iseenesest oli juba elamus, sest kuigi ratsutamine ei ole mulle võõras kunst, oli siinne stiil minu jaoks midagi uut. Nimelt ei astu üks ladina-ameerika koolituse läbinud hobune tasase maa peal kunagi sammu, vaid sörgib meie mõistes väga halba traavi imelühikeste sammudega, mis välistab igasuguse kergendamise ning moondab ratsaniku üles-alla hüplevaks jahukotiks. Väga muuseas võib sinna hulka sattuda ka galopisamme, mis on aga nii kiired ja madalad, et erinevust ei ole peaaegu märgatagi, lihtsalt hüplemist on natuke vähem. Kui aga tee viib mäkke, siis oskab hobune sooritada tõuse ja langusi, mida ma ei oleks ühest hobusest oodatagi osanud. Väsimatul sammul rühivad nad aina ülespoole ning tunni ajaga olime jõudnud kõrgusele, kuhu omal jalal tuleks vast kolme-nelja tunniga.

29 podocarpus

Pärast kolmetunnist tõusu jõudsime pilvemetsadesse, kus jätsime hobused puhkama ja võtsime ette väikese jalutuskäigu. Lopsakas rohelus oli jalgraja peaaegu endasse matnud, tee peal võis näha värvilisi linde ja kahte juga, mis kuskilt kõrgustest meie jalge ette sadasid. Ja muidugi sai ära nähtud ka päevakangelane Podocarpus ise, orhideedega kaetud. Kusagil rahvuspargi sügavustes moodustab ta terveid metsamassiive, kuid siin oli ta võsa vahele peidetud ning omapead poleks teda vast leidnudki. Võsa vahel ei olnud pildistamiseks ei valgust ega ruumi, nii et ainsa pildina Podocarpusest võin teile pakkuda seda (pane tähele väikest kirja):

30 podocarpus

Sama päeva õhtul läks seltskondlik elu õige hoogsaks ning kui ma end kell kaks öösel toakaaslaste seltsis täisriietuses hosteli basseinist leidsin, hakkasin aimama, et ega me vist ikka ei lähe järgmisel päeval mägimatkale, nagu olime mõelnud. Tõsi, järgmine päev kulus taastumiseks ja riiete kuivatamiseks, käisime küla peal lõunatamas, õõtsusime võrkkiikedes ja lubasime, et homme läheme mägimatkale. Kummaline oli see, et järgmisel päeval me läksimegi mägimatkale ning kuna sõna oli kiiresti levinud, siis läksime sinna lõpuks koguni 10-pealise kambana.

31 kamp

Retk ei olnud raske (eriti pärast Cajases käimist), kuid meid oli hoiatatud, et kõrgusekartjatel tasub enne minekut kaks korda mõelda. Mõned meist kõhklesid natuke, kuid enamiku julgustamisel sai siiski elevus võitu, et huvitav, kui hirmus see mägi siis ikkagi on? Pärast paaritunnist lauget tõusmist jõudsimegi punkti, kust kuuldavasti mõned olla otsa tagasi keeranud. Leidsime end nimelt mäeaheliku harjalt, millel kulgev kitsas rada pakkus imelisi vaateid, kuid millest mõlemale poole jäi mitmekümnemeetrine väga järsk langus. Enamasti oli hari piisavalt lai, et lubada vähemalt meetrilaiust eksimisruumi, kuid kohati kahanes see vaid poole meetrini.

32 harjal

Lõpuks jäid muidugi kõik retkega väga rahule ja ka minule hakkab Norra-aegadest meenuma, kui tore on vähemalt kord nädalas kuskile kõrgemale ronida. Ja sealt siis vaadata, kuidas kuskil all sagivad inimesed ja autod ja kui vähe neid tegelikult on, võrreldes mägede, niitude ja metsadega.

33 mägedes

Lõpuks saabus aeg Vilcabambast lahkuda. Seda hostelit ja seltskonda oli raske jätta, mistõttu nii mõnedki meist olid minekut juba mitu päeva edasi lükanud. Lõpuks lahkusimegi neljakesi, mis tegi muidugi asja lihtsamaks, ning koos Inglismaaga reisisime veel järgmise hommikuni. Kuid siis viisid ka meie teed lahku ning tagasi põhja poole sõites meenutasin nostalgiaga möödunud päevi. Aga see on selline magus nukrus, mis muudab teel olemise pigem lihtsamaks kui raskemaks.

34 tuba nr 9

Viimased neli päeva on möödunud Bañoses, kus pakutakse ohtralt võimalusi Vilcabambas pikendatud elupäevi oluliselt lühendada. Nimelt on Baños seiklusturismi keskus, kus saab tegeleda nii mägironimise, raftingu, rattasõidu, ATV-retkede, benji-hüpete kui ka ziplininguga. Ja isegi kui kõik see vahele jätta, siis piilub nurga tagant aktiivne Tungurahua vulkaan, mis igal teisel õhtul punaseid sädemeid välja sülitab. Eelnimetatud tegevustest on minu repertuaari kuulunud vaid üks “tagasihoidlik” rattasõit mööda Koskede Teed (Ruta de las Cascadas) ning külastus kohalikku loomaaeda, kui see peaks arvesse minema. Minu tegelik eesmärk siinkandis on hoopis põlluharimine – homsest alates saab minust jälle taluelanik. Kui puuviljaaias peaks internetti leiduma, siis kuulete sellest peagi lähemalt!

Advertisements
Published in: on 21. märts 2013 at 17:30  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2013/03/21/paar-puhkusepaeva-retrospektiivis/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: