Elurikkuse epitsenter ja viimased eneseületused

30.aprill-1.mai 2013
Quito, Ecuador

Bañose külje all maad harides sai mööda saadetud kolm ja pool nädalat, mis pakkusid mitmekesist programmi nii kehale kui vaimule. Suure osa ajast hõivasid aia- ja ehitustööd, söögitegemine, koertega mägedes jalutamine ja allikast vee tassimine, kuid veel rohkem aega sai pühendatud vaiksetele mõtisklustele ja pikkadele sisemonoloogidele – lihtsates maaoludes, avatud seltskonnas ja reisimise meeleseisundis on kõiksugused küsimused ja vastused kerged tulema. Pidasin endaga aru, kuni pea ja süda ära väsisid, ning siis oligi aeg edasi minna. Kuna nii ranniku- kui mägedetsooni osas olid linnukesed kirjas, siis võtsin lõpuks ette Ecuadori idaosa ehk vihmametsad, esialgu linnas nimega Tena, millest ühel pool terendavad veel Andid, kuid teisel pool laiub üüratu Amazonas.

Tenast sai minu baas neljaks ööks, mille vahele mahtus kaks päevaretke, ning koos temperatuuri ja õhuniiskusega kasvas minu soov ümberkaudset metsa avastama minna. Esimesel päeval külastasin Jatun Sacha nimelist uurimisjaama, kus torgati pihku maja tagant algava õpperaja kirjeldus, mida ma õhinaga läbima asusin. Ühtegi selgroogset mu teele ei sattunud, kuid hoomamatust elurikkusest andis aimu ülimalt mitmekesine võsa ning ohtrad satikaliigid, keda helendav paber, millele rajakirjeldus oli trükitud, ahvatles hämaras metsas nagu Vilcabamba ameerika pensionäre.

42 j sacha

Et siiski ka Amazonase imetajatega lähemalt tutvust teha, võtsin järgmisel päeval ette Amazoonico loomapargi, kus püütakse konfiskeeritud metsloomi turgutada ning parimal juhul tagasi metsa viia. Giidideks olid noored särasilmsed vabatahtlikud, kes oma hoolealuseid tutvustasid ning nende lugusid vestsid – nood puna-aarad konfiskeeriti tollis, selle orvuks jäänud taapiri tõid siia jahimehed, need otselotikutsikad olid kellegi koduloomadeks, selle trompetlinnu jättis keegi kastiga ukse ette… Eks selles kõiges on omajagu kibedust, kuid selge on see, et ilma taoliste keskusteta oleks süngeid lugusid veel rohkem ning vähem õnnelikke lõppe. Ning puhtalt isiklikust huvist lähtudes läks Amazoonico küll asja ette, sest ma ei olnud veel kunagi kapibaarat ja taapiri nii lähedalt näinud. Mainimist väärib ka asjaolu, et loomaparki jõudmiseks tuli viimane lõik läbida paadiga, kuna Amazonases on teatavasi maanteede asemel jõed.

43 rio napo

44 kaputsiinahv

45 elukad

Kui juba jutt Amazonase peale on läinud, siis eiran siinkohal asjade kronoloogilist kulgu ning jätkan oma vihmametsamuljeid. Paar päeva pärast Tenast naasmist nimelt võtsin ette suure maiuspala, mida võimaldas mulle märtsis ootamatult saabunud tulumaksutagastus – 5-päevane ekskursioon Ecuadori Amazonases, Cuyabeno rahvuspargis.

46 cuyabeno

Pärast 8-tunnist bussisõitu, 3-tunnist autosõitu ja 3-tunnist paadisõitu jõudsime üsna sügavale primaarmetsa, kus meie 13-liikmeline seltskond majutati küllalt primitiivsesse, kuid kõige vajalikuga varustatud lodži. Päevad algasid päikesetõusuga ning möödusid mootorkanuuga piki jõge sõites, õppekäikudel loivates, metsatarkust kogudes ja lokkavat rohelust imetledes.

47 amazonas

Džunglitaimede kohastumuste ja nende raviomaduste õppimine oli väga huvitav, kuid veel kiiremini panid mu südame põksuma arvukad kokkupuuted kohaliku faunaga. Jahiõnne üle kurta küll ei saanud, sest viie päeva jooksul loendasin kokku 11 liiki imetajaid, seal hulgas näiteks inia ehk amazonase jõedelfiin. Tõsi, ühe liigiga tegime natuke sohki, sest villakahv Liana oli sisuliselt kodustatud loom. Metsloomade taltsutamine on nimelt kohalike perede seas üsna levinud komme, kuid mõnikord peetakse neid loomi üsna ebainimlikes tingimustes: näiteks Liana veetis oma esimesed elukuud ühemeetrise nöörijupi külge aheldatuna. Umbes pool aastat tagasi osteti ta tolle pere käest ära ning nüüd elab ta lodži lähistel oma isiklikul saarel. Metslooma temast enam ei saa, sest ta ei suuda iseseisvalt toitu leida, kuid see-eest on ta suurepärane meelelahutaja ja muidu tore pärdik. Muudest loomadest mul kahjuks korralikke pilte teha ei õnnestunud, sest tegemist oli ikkagi metsaga ja mul ei olnud isegi teleobjektiivi kaasas.

48 liana

49 liana

Muuhulgas külastasime ka üht kohalikku perekonda, kelle juures õppisime maniokileiba tegema. See oli imelihtne – tarvis vaid maniokk ära riivida, kuivaks pressida ja saadud jahu pannile panna. Jahu püsib ilma igasuguse muna või vedelikuta ilusasti koos ning saadud lapikud leivad olid maitsvad isegi suhkru ja soolata.

50 pan de yuca

51 yuca

Ootamatult kiiresti saabus aeg Amazonasega hüvasti jätta ning tagasi Quitosse suunduda, sest uskumatu küll, kuid kojulennuni oli jäänud vähem kui nädalake. Järelejäänud aja sisse mahtus siiski veel kaks põnevat kohta mägede vahel. Olin algusest peale mõelnud, et millalgi reisi lõpu poole tuleb kindlasti ära näha Otavalo, kus asub üks Lõuna-Ameerika suurimaid indiaaniturge. Korjasin tee pealt kaks kaaslast (üks hostelist, teine bussipeatusest) ning koos võtsime ühel laupäevasel päeval ette turupäeva. Pisikestest turulettidest moodustunud labürint oli tõesti üsna muljetavaldav, paar korda õnnestus mul koguni nende vahel ära eksida, ning pakutav kaup oli väga mitmekesine. Tühjade kätega ma Otavalost ei lahkunud ja kui raha- ja seljakott oleks kummist, oleksin ilmselt veel rohkem asju koju tassinud. Samas oli selge, et kaugeltki mitte kogu kaup ei olnud kohalik käsitöö, vaid hoopis vabrikutoodang või suisa made-in-china nipsasjakesed. Kuid rohkesti oli näha ka indiaanlasi, kes sealsamas leti taga oma müüdavat kaupa parasjagu kokku punusid, ning iga endast lugupidav naine kandis rahvariideid, isegi õunamüüjatädi.

52 otavalo

53 otavalo

Oma reisi lõpust viimast võttes otsustasin veelkord rinda pista Andidega ning värskete reisikaaslaste seltsis (kaks hostelist, kaks džunglitripilt) seiklesime Quilotoa järve äärde. Üllatusi jätkus ka selleks teekonnaks, kuna teetööde tõttu jäi buss tükiks ajaks toppama. Murelikke gringosid märgates pakkus teeäärne maisimüüja, et võib meid jalgsi läbi remonditava lõigu juhatada ja teisele poole takso korraldada. Veerand tundi hiljem leidsimegi end koos paari kohalikuga autokastis loksumast ning nagu hiljem selgus, siis oleksime vastasel juhul tõesti tagasitulekuga pimeda peale jäänud.

54 quilotoa

Quilotoa on 3800 meetri kõrgusel asuv kraatrijärv, mille äärest algab mitu matkarada. Kuna meie viieliikmelise seltskonna ajaressursid olid erinevad, siis jagunesime kaheks – poisid läksid mitmepäevasele ringile ning tüdrukud piirdusid ringiga ümber järve, mis kuuldavasti olevat päevateekond. Rada kulges mööda kraatriharja ning nagu aimata oli, siis taaskord tõeliselt hingemattev, seda nii oma ilu kui ka nõudlikkuse tõttu. Paremat kätt avanes imeline vaade sillerdavale järvele, vasakul laiusid põllud, platood, mägedeharjad, mõned lumised vulkaanitipud ning otse ees kulges rada aina üles-alla. Ma küll korrutasin endale, et need tõusud ja langused ei ole sugugi nii järsud kui Cajases, kuid see-eest olid nad lakkamatud ning aegamisi muutus pidevalt hõreda õhu ahmimine üsna kurnavaks. Kraatriserva kõrgeima tipu vallutamine (millega ma alloleval pildil tõtt vahin) oli seega üks paras vägitegu ning ma tahaks väga loota, et mu kopsumaht on nüüd natinatukegi suurem.

57 quilotoa

55 quilotoa

56 quilotoa

Selle postituse kirjutamise hetkeks olen tagasi Quitos, samas hostelis, juhtumisi isegi samas voodis, kus ma peaaegu kolm kuud tagasi veetsin oma esimese öö omapead Ecuadoris. Tiksumas on viimased 24 tundi Quitos, mille jooksul on mul veel plaanis liftiga Pichincha vulkaani jalamile tõusta, et sealt heita üks korralik viimane pilk sellele ilusale linnale. Lisaks kavatsen ma end täis toppida neid imelisi värskeid puuvilju, mida siin nii rohkesti ja odavalt saada on ning mida ma kahjuks kaasa tuua ei saa. Ent kuigi Ecuador on mulle pakkunud nii mõndagi, mida koju naastes igatseda, ning eesootav 36-tunnine lennujaamade ja lendude tsükkel ei paista just kõige ahvatlevam, siis päris ausalt – mõte oma kodust, oma kodumaast, normaalsest elurütmist ja teie kõigi nägemisest on minus juba tükk aega midagi suurt, sooja ja tugevat genereerinud. Kolm kuud oli piisav aeg, et seda kõike taas hindama õppida, ja aeg on koju tulla. Te ikka nüüdseks olete talve ära ajanud, eks?

Advertisements
Published in: on 1. mai 2013 at 19:02  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2013/05/01/elurikkuse-epitsenter-ja-viimased-eneseuletused/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Sattusin siia juhuslikult… aga tahaks öelda, et pildid on väga muljetavaldavad! Vägevasse kohta oled sattunud!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: