24 tundi ehk alguses oli klots

Me istume suurel kollasel vaibal rivis, iseendast natukene väljaspool. Või veel parem, lihtsalt liivakastis. Liivavormidega mängimine on juba natuke igavaks läinud, uut tegevust otsivad käed lasevad liival sundimatult läbi sõrmede voolata. Pilk jääb peatuma puust klotsil, mis muude vigurite vahele on vedelema jäänud. Meil kõigil on oma isiklik klots – härral professoril, teksatagis jorsil, sinul, ülejäänutel – ning kõik klotsid on täpselt ühesuurused.

Vaatan oma klotsi, kulm kortsus, ning juurdlen, kuidas sellise lihtsa asjaga üldse mängida saab? Piilun silmanurgast, mida teised teevad. Teksatagiga jorss minust tükk maad vasakul kehitab klotsi peale vaid õlgu ning jätab selle sinnapaika, asudes hoopis liivavorme värvi järgi ritta seadma. Hoolitsetud välimusega neiu tema kõrval, kes ei ole kunagi varjanud oma nõrkust teksatagide vastu, järgib vaimustunult jorsi eeskuju. Liivavormid saavad korralikult sorteeritud ja paar ohkab kergendatult.

Minust paremal on härra professor asunud oma klotsi innukalt pooleks saagima. Jälgin tema keskendunud pilku ning sihikindlalt tegutsevaid käsi, kuni taipan. Äraseletatud muige saatel võtan taskust noa ning asun samuti oma klotsi väiksemateks osadeks jaotama. Härra professor on klotsi juba poolitanud ning nikerdab püüdlikult mõlemale puutükile mustreid ja ornamente. Mina aga ei piirdu vaid kahe tükiga, vaid lõikan neist veel omakorda pisemaid kilde välja.

Kui olen valmis saanud pool tosinat fragmenti, tõstan taas pilgu. Tajun, et liivakasti õhkkond on muutumas närviliseks. Härra professoril ei õnnestu kuidagi kahe klotsitüki detailseid mustreid omavahel niiimoodi klapitada, et neid jälle kokku saaks panna. Temast veel edasi istuv tüdruk on suisa ahastuses, kuna hoogsa saagimise tulemusena on klotsist järel vaid saepuru. Selge, mõtlen rahulolevalt, pool tosinat fragmenti on vist mulle päris paras.

Omaette nohisedes jätkan puutükkide vestmist. Ühe teen tähekujulise – seda on lihtne voolida ja teiste kujunditega servapidi klapitada. Teisest püüan teha nooti – see on veidi raskem ning saba tuleb natuke kõver, kuid kujund on siiski selgesti äratuntav. Kolmas tükk on veel suurem väljakutse (koer on juba palju keerulisem figuur kui noot) ja neljandat voolides õnnestub mul endale lausa sõrme lõigata, kuid see-eest tundub ta (süda) sõrmede all oma ümarate vormidega sile ja mõnus. Ülejäänud tükkidega tuleb olla eelkõige paindlik, sest nad peavad teiste fragmentide vahele hästi sobituma.

Kui töö lõpuks valmis saab ning kõik tükid omavahel klapivad, kiikan taas teiste klotside poole. Minu kokkupandud klots osutub kokkuvõttes natuke väiksemaks kui teksatagis jorsi terveks jäänud klots – loomulikult, lõikamisel ja voolimisel läks ju natuke materjali kaduma – kuid härra professor ei saagi oma kahte suurt poolt kokku pandud (oma abikaasa suureks meelehärmiks). Ise närin mõtlikult huult, silitan süles lebavat klotsikest ning leian, et seekord tuli päris hästi välja.

Advertisements
Published in: on 30. okt. 2013 at 15:11  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://doyouseestories.wordpress.com/2013/10/30/24-tundi-ehk-alguses-oli-klots/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: