24 tundi ehk alguses oli klots

Me istume suurel kollasel vaibal rivis, iseendast natukene väljaspool. Või veel parem, lihtsalt liivakastis. Liivavormidega mängimine on juba natuke igavaks läinud, uut tegevust otsivad käed lasevad liival sundimatult läbi sõrmede voolata. Pilk jääb peatuma puust klotsil, mis muude vigurite vahele on vedelema jäänud. Meil kõigil on oma isiklik klots – härral professoril, teksatagis jorsil, sinul, ülejäänutel – ning kõik klotsid on täpselt ühesuurused.

Vaatan oma klotsi, kulm kortsus, ning juurdlen, kuidas sellise lihtsa asjaga üldse mängida saab? Piilun silmanurgast, mida teised teevad. Teksatagiga jorss minust tükk maad vasakul kehitab klotsi peale vaid õlgu ning jätab selle sinnapaika, asudes hoopis liivavorme värvi järgi ritta seadma. Hoolitsetud välimusega neiu tema kõrval, kes ei ole kunagi varjanud oma nõrkust teksatagide vastu, järgib vaimustunult jorsi eeskuju. Liivavormid saavad korralikult sorteeritud ja paar ohkab kergendatult.

Minust paremal on härra professor asunud oma klotsi innukalt pooleks saagima. Jälgin tema keskendunud pilku ning sihikindlalt tegutsevaid käsi, kuni taipan. Äraseletatud muige saatel võtan taskust noa ning asun samuti oma klotsi väiksemateks osadeks jaotama. Härra professor on klotsi juba poolitanud ning nikerdab püüdlikult mõlemale puutükile mustreid ja ornamente. Mina aga ei piirdu vaid kahe tükiga, vaid lõikan neist veel omakorda pisemaid kilde välja.

Kui olen valmis saanud pool tosinat fragmenti, tõstan taas pilgu. Tajun, et liivakasti õhkkond on muutumas närviliseks. Härra professoril ei õnnestu kuidagi kahe klotsitüki detailseid mustreid omavahel niiimoodi klapitada, et neid jälle kokku saaks panna. Temast veel edasi istuv tüdruk on suisa ahastuses, kuna hoogsa saagimise tulemusena on klotsist järel vaid saepuru. Selge, mõtlen rahulolevalt, pool tosinat fragmenti on vist mulle päris paras.

Omaette nohisedes jätkan puutükkide vestmist. Ühe teen tähekujulise – seda on lihtne voolida ja teiste kujunditega servapidi klapitada. Teisest püüan teha nooti – see on veidi raskem ning saba tuleb natuke kõver, kuid kujund on siiski selgesti äratuntav. Kolmas tükk on veel suurem väljakutse (koer on juba palju keerulisem figuur kui noot) ja neljandat voolides õnnestub mul endale lausa sõrme lõigata, kuid see-eest tundub ta (süda) sõrmede all oma ümarate vormidega sile ja mõnus. Ülejäänud tükkidega tuleb olla eelkõige paindlik, sest nad peavad teiste fragmentide vahele hästi sobituma.

Kui töö lõpuks valmis saab ning kõik tükid omavahel klapivad, kiikan taas teiste klotside poole. Minu kokkupandud klots osutub kokkuvõttes natuke väiksemaks kui teksatagis jorsi terveks jäänud klots – loomulikult, lõikamisel ja voolimisel läks ju natuke materjali kaduma – kuid härra professor ei saagi oma kahte suurt poolt kokku pandud (oma abikaasa suureks meelehärmiks). Ise närin mõtlikult huult, silitan süles lebavat klotsikest ning leian, et seekord tuli päris hästi välja.

Published in: on 30. okt. 2013 at 15:11  Lisa kommentaar  

Õigus elule väljaspool auditooriumi

(Ilmunud Õpetajate Lehes, 8. juuni 2012)

Arusaam, et ainepunktide kogumine on ainus õppimise vorm, on ammu aegunud. Enda ja oma ringkondlaste kogemuse najal toon välja peamised põhjused, miks mõnikord ei õnnestu igal semestril rahuldada 30 EAP (Euroopa ainepunkt) nõuet, mille täitmine muutub uue haridusreformiga halastamatult kohustuslikuks.

„Tudengi töö on õppimine!”
Seda tõde kuulutas riidest kott, mis juba esimesel päeval Tartu ülikooli rebasena mulle tervituseks pihku pisteti. Manifest tundus igati mõistlik, samuti sinna juurde käiv soov muuta õppetoetuste süsteem tõhusamaks ning sellega vähendada tööl käivate tudengite hulka. Oma kolme ülikooliaasta jooksul aga olen muude tarkuste hulgas õppinud, et peale õppimise ja tööl käimise on 21. sajandi tudengil veel ohtralt võimalusi eneseharimiseks ja tulevikku investeerimiseks.

Oh, õudu – tudengiorganisatsioonid!
Asjaliku tudengi üks suurimaid „ajaröövleid” on kaasalöömine tudengiorganisatsioonides. Eriti „pahasti” on lugu nendega, kes on otsustanud enda õlule võtta mõne ühenduse juhtimise. Kuulun kahe üliõpilaste vabaühenduse juhatusse ning ürituste organiseerimisele, neis osalemisele ja sellega kaasnevale paberitööle kulub mul nädala peale hajutatult keskmiselt seitse-kaheksa tundi.

Enamasti olen need tunnid näpistatud mitte õppetöö, vaid puhke- või uneaja arvelt. Kuid ei ole sugugi haruldane, et juhatuse esimees veedab iga päev neli-viis tundi läheneva suurürituse osalejaid koordineerides, sponsoritega suheldes, rahaasju arvestades või hiljem aruannet koostades. Kui see aeg langeb juhtumisi kokku eksamiperioodiga, võib tõesti juhtuda, et õppimine jääb hilistele õhtutundidele, mil aju juba puhkust nõuab, ning mõni aine võib lükkuda homse varna ehk järgmisesse aastasse.

Küllap suudavad selle arusaamaga suhestuda ka üliõpilasesinduste või korporatsioonide eestvedajad.

Prioriteedid on paigas
Kui lugeja pähe jõudis juba torgata hüüdlause „Prioriteedid paika!”, siis kutsun teda üles kujutlema elu Tartus ilma tudengipäevade või korporatsioonideta, meie kultuurimaastikku ilma huvialaühendustesse koondunud üliõpilasteta (nt üliõpilasteatrid, tudengikoorid) või Eesti ühiskonda ilma kasvulavata tulevastele kodanikuühendustele. Näiteks on meie rohelise liikumise juured teadupärast seotud Tartu üliõpilaste looduskaitseringiga, analoogseid näiteid leidub rohkesti.

Vinti üle keerates võiks koguni öelda, et ühiskondlikult aktiivsete tudengite prioriteedid on üllamad kui „tuupuritest” kursusekaaslastel, kellele on isiklik õppeedukus olulisem kui  mitmekülgsete ja harivate ürituste korraldamine teiste üliõpilaste jaoks. Õppimise ja õppetöövälise enesearendamise vahel tasakaalu leidmine on kunst, kus mustvalged lahendused ei toimi.

Lisaks õppetöövälisele tegevusele võib mõnikord õppetöö jalgu jääda ka õppetöö ise. Pean silmas viimase aasta tudengeid, kelle panustamine oma lõpu- või diplomitöö valmimisse võib võtta astronoomilisi mõõtmeid.

Õigus oma aega planeerida
Süvenemata küsimusse, kas üks EAP ikka on võrdne 26 töötunniga, tuleb vaid nentida, et üliõpilaste koormused lõputöö kirjutamises varieeruvad väga suurel määral. On neid, kes hakkavad kirjutama alles mõned nädalad enne töö esitamise tähtaega, teistest aga saavad juba aasta varem töölabori püsielanikud. Loodusteadlaste seas olen näinud, et juhendaja võib juba bakalaureuse üliõpilaselt nõuda peaaegu sama suurt pühendumust kui teistelt töörühma liikmetelt, mis tähendab tudengi jaoks näiteks nädalas 15 tundi laboris või välitöödel viibimist terve õppeaasta vältel. Ka kõige innukama üliõpilase ööpäev koosneb 24 tunnist ning paratamatult tuleb lõputöö nimel millestki muust loobuda – näiteks teistest ainetest. On üsna levinud, et kohustuslikud ained tehakse enne viimase aasta saabumist ette ära, et lõpus saaks pühenduda andmete kogumisele ja töö kirjutamisele. Kui aga seadus nõuab, et punktid peavad semestritele jaotuma ühtlaselt nagu või leivaviilule, võetakse tudengilt võimalus oma aega planeerida ja vastavalt vajadusele koormust kergendada või tõsta.

Iga kord pole asi laiskuses
On enesestmõistetav, et kui riik on koolitee kinni maksnud, on tudengil kohustus ükskord edukalt finišini jõuda ning praegune küllalt leebe süsteem on võib-olla tõesti sigitanud nii mõnegi „igavese üliõpilase”. Ei saa ka väita, et iga tudeng võiks oma edasijõudmatuse panna õppetöövälise ühiskondliku aktiivsuse arvele. Leidub hulganisti laisku tudengeid, kellele 30 EAP nõue ei ole tõepoolest täidetav vaid enesedistsipliini või kohusetunde puudumise tõttu. Kuid sama kindlasti leidub ka neid üliõpilasi, kelle jaoks toovad rangemad reeglid kaasa loobumise tegevusest, mille kadumine ei aitaks eluterve ühiskonna arengule teps mitte kaasa.

Lisaks võtab 30 EAP nõue tudengilt võimaluse oma õpinguid planeerida ja vastavalt vajadusele aineid ümber tõsta. Veidral kombel tuleb välja, et üliõpilase naelutamine auditooriumipingi külge sulgeks nii mõnedki õppimisvõimalused.


Published in: on 9. juuni 2012 at 00:34  Comments (1)  

Talveuni

Vilkuv kursor: “Noh, võtsid end lõpuks kokku, jah?”

Mina: “Ei võtnud. Tahtsin ainult korraks läbi astuda, et meelde tuletada, millal ma täpselt “Sügisballi” lugesin.”

Vilkuv kursor: “Valetad. Mingi osa sinust hakkas jälle arvama, et sa oskad kirjutada.”

Mina: “No kas nüüd just nii… Aga mingi osake minust tundis korraks, et ma tahaksin kirjutada.”

See oli tõsi. Kui olin “Sügisballi” postituse üle lugenud, tundsin, kuidas keegi kuklas sosistas: “Kirjuta midagi, hakkab kergem!” Kuid vaevalt jõudsin tühja lehe ette võtta, kui see valetaja jälle vaikis, keeras teise külje ja suikus tagasi sügavasse talveunne. Norskab seal kire, usu ja elujanu vahel ning neil on üksteise kaisus soe. Aga kuidas ma seda kursorile seletan, ilma et ta mõnitama hakkaks?

Vilkuv kursor: “Millest see osake siis kirjutada tahtis?”

Mina: “No tal olid süümepiinad, et ta nii kaua maganud on, ja ta tahtis ennast õigustada. Et miks ma nii kaua kirjutanud ei ole.”

Vilkuv kursor: “Ja mispärast siis?”

Õige vastus oleks, et kuna eelmainitud seltskond põõnab, siis on ärkvelolijatel selle võrra rohkem tööd, et elementaarset vooluvõrku töös hoida, ning kirjutamine tundub nagu Shakespeare’i lugemine lahinguväljal. Eriti viimase aja pakasega, mil torud võivad ju kinni külmuda. Aga kursor kasvas rikkas perekonnas ja pole kunagi pidanud muretsema külmunud torude pärast, nii et taolised mured tunduvad talle labased ja alandavad. Seepärast ei saagi ma talle torudest rääkida, ta hakkaks kohe mõnitama. Tuleb süüdistada maailma, see kursorile meeldiks.

Mina: “Sest mind on hakanud üha enam ja enam häirima, et need reeglid, mida me maailma korrastamiseks kasutame, triivivad iga päevaga oma algpunktist kaugemale. Varsti on nende side selle maailmaga, mida nad kirjeldama peaksid, niivõrd kokkuleppeline, et keegi ei mäletagi enam, kuidas päriselt on, vaid ainult seda, mida reeglid ütlevad. Muidugi võib selle algupärase struktuuri reeglite tagant välja kaevata, aga see on topelttöö ja keegi ei vaevu enam seda tegema. Näiteks ükspäev istusin koosolekul ja järsku tundsin, et enam kuidagi ei oska olla. Üritasin meenutada, et miks me kõik siin istume, mida see meie jaoks tähendab, aga vastus sellele paistis nii kaugel olevat sellest, mida ma ümberringi nägin. Noh, väljendusviis (reeglid) ja see tõeline põhjus (maailm) olid nii seosetud, et mul hakkas kõhe. Saad aru?”

See on ainult pooleldi tõsi, kuid kursor paistab seda uskuvat ja jääb mõttesse.

Vilkuv kursor: “Jajah… Mul oli ka ükskord nii. Läksin eksamile ja keegi küsis tülpinud häälega, et kas ma oskan. Vastasin rõõmsalt, et jaa. Teised vaatasid imelikult. Sellest räägid, jah?”

Noogutan. Vaikime koos.

Mina: “Kuule… kas ma võin nüüd minna?”

Vilkuv kursor mõtleb kaua. Lõpuks vastab aeglaselt, et olgu peale.

Hingan sügavalt, joon tassi teed ja heidan voodisse. Peas on nii vaikne, et und ei tule. Aga vähemalt kursori petsin ära.

Published in: on 2. veebr. 2012 at 23:59  Lisa kommentaar  

Täpid selle inimese laes, kelle pärast ma muretsen

Esmalt märkan ma kummalist tõsiasja, et tõepoolest on tänavad täis vanainimesi. Turukottide ja lilleliste kleitidega tädid annavad tunnistust kesksuvest, sellest erakordsest aastaajast, mil Illuka kesköised külalised võib kahe käe sõrmedel üle lugeda, Zavvi laudadele ei uuristata ühtki uut elutõde ja Suudlevate Tudengite intiimset hetke ei häiri laupäeva õhtuti ükski uudistav silmapaar.

Nagu ikka, sain kodust lahkudes emalt kaasa tarku sõnu. Seekord kõlasid need järgnevalt: „Ma mäletan juba omast ajast, et Tartu oli suvel maailma kõige mõttetum koht. Tänavad olid täis vanainimesi ja vastu ei tulnud mitte ühtegi tuttavat.“

Nagu ikka, ei võtnud ma teda kuulda. Ja üldsegi tunduvad kõik kohad mõttekad, kuniks nendesse kohale pole jõutud. Muidugi oleksin samahästi võinud jääda maale.

Jah, tänavatel on tõepoolest tavatult palju vanainimesi ja tuttavaid ei tulegi vastu, kuid Tartusse jõudes saab mulle kohe selgeks, et midagi olulist siin muutunud ei ole. Alles on Emajõgi ning tema voolusuundki endine, üle Kalevi tänava tõttab reipal sammul räsitud Karlova kiisu, Salme tänava treppidel on ikka veel 7+13+8+12 astet ja Küüni tänaval on punane sillutis. Kokku komponeerub Tartu, jalutagu tänaval kes tahes. Detailidel puudub hierarhia.

Mis tuletabki mulle meelde need täpid. Ja kui teile ei tuleta, siis see on seetõttu, et praegu kirjutan mina. Nende täppidega oli ükskord selline lugu, et ma olin parasjagu külas sellel inimesel, kelle pärast ma muretsen, ja muretsesin tema pärast. See nägi välja niimoodi, et me vedelesime põrandal, jõime teed ja rääkisime täppidest, mis moodustasid laes mustri.

Noh, detailid.

Vahel, kui ta ei taha millestki rääkida, siis ta kortsutab kulmu ja tõrjub käeliigutusega äsja kõlanud küsimuse nagu kärbse eemale: „Ah, see pole oluline.“

Muidugi ei ole.

„A mis siis on oluline?“ muigan mina. Tassis on tee, põrandal vedelevad kaks neiut ja laes on täpid. Kokku komponeerub minu mure, räägitagu millest tahes. Detailidel puudub hierarhia.

Published in: on 7. juuli 2011 at 13:18  Lisa kommentaar